Kristlus
Kui kirikusse tungisid askeetlikud ideaalid, hakati kõrgematelt vaimulikelt nõudma abiellumatust
ehk tsölobaati, hiljem laienes see nõue kõikidele vaimulikele.
Riigikiriku ajal arenes välja kiriklik astmesti ehk kiriku hierarhia. Juba varasemast ajast oli kristlike
keskuste Jeruusalemma, Antiookia, Aleksandria ja Rooma piiskopidel olnud teistest lugupeetavam positsioon. Nii
neid kui ka Konstantinoopoli piiskope hakati kutsuma patriarhideks, neil oli kõrgeim võim oma patriarhaatides.
Need omakorda jagunesid kiriku provintsideks, mida juhtis provintsi pealinna piiskop ( idas metropoliit, lääned
peapiiskop). Piiskopid, kes algselt olid koguduste juhid linnades, said oma haldusesse ka ümbritsevad
maakonnad. Nii sündinud piiskopkond jagati kihelkondadeks, mille eesotsas oli piiskopi poolt ametisse seatud
presbüter. Kirikuprovintside piiskopid kaks korda aastas kirikukogule ehk sinodile, et otsustada oma provintsi
kirikuasjade üle
annaabi.ee 
