Nende arvamuse kohaselt tuleks naiste allasurutuse kaotamiseks muuta ühiskonna patriarhaalset struktuuri. Radikaalfeministid on seisukohal, et naiste allasurutus esineb kõigis ühiskondades, samuti ütlevad nad, et allasurutus on kõige raskemini kõrvaldatav allasurutuse vorm, seega pole seda võimalik kaotada teiste sotsiaalsete muutustega (näiteks klassiühiskonna likvideerimine). Sotsiaalfeminism näeb naiste allasurutuse peamiste põhjustena lisaks patriarhaalsusele ka klassisüsteemi. Lahendusena näevad nad ühiskondlike institutsioonide muutusi. Kultuurfeminismi eesmärgiks on luua eraldiseisev naiskultuur, mille iseloomustuseks oleksid feministlikud rituaalid, sümbolid ja uus keel. Poststrukturaalne feminism toob esiele, et naisel pole võimalik põgeneda ei „naiseksolemise“ eest ega ka piirangute eest, mida ühiskond naistele seab, seega on nad keskendunud individuaalsetele lahendustele- naine peab olukorra parandamiseks murdma end
Kolmas laine sunnib patriarhaalsust meeste võimusüsteemi taanduma ja andma teed uuele suhtele mehe ja naise vahel. Vastavalt Tofflerile kolmanda laine ühiskond ja inimesed selles lahendavad detsentra- liseerimise ja destandardiseerimise ülesannet. Raskuskese liigub Keskuselt, kes või mis see ei ole, üksikule inimesele. Sugu kui selline ei määra elu, vaid inimese teadmised ja kordumatu individuaalsuse. Lihtne inimsuhete võrgustik, mis põhines patriarhaalsusele asendub keerukama süsteemiga. Lihtsalt öeldes - meeste või ka naiste solidaarsus ja üksteise toetamine ainult sookuuluvusest lähtuvalt muutub ebaadekvaatseks. Tegelikult tuleks lähtuda konkreetsest juhtumist, mitte soost kui sellisest. Kas oleks arukas rakendada kvootide süsteemi, et tuua naisi poliitikasse? Arvan, et ei ole üldist vastust sellele küsimusele, tuleks vaadata olukorda. Kui võtta valimised, siis oleks mõistlik rakendada kvoote
annaabi.ee 
