Martino da Como Maestro Martino või Martino Como, oli Itaalia 15. sajandi kulinaaria ekspert, kes oli võrratu oma alal ja sel ajal. Teda võib lugeda Lääne esimeseks kuulsaks kokaks. Ta tegi oma karjääri Itaalias ja oli peakokk Roman Palazzo paavsti Patriarhaadis Aquilea Maestro Martino Tema eakaaslased aplodeerisid teda, teenides kokkade vürsti epitaafi. Tema raamatut Libro de Arte Coquinaria peetakse pöördepunktiks Itaalia gastronoomilise kirjanduse ja ajaloolise registrina üleminekut keskaja köögist renessansi kööki. Sünnikoht ja karjäär Maestro Martino sündis 1430. aastal Torres, Belnio Valley külas. Tema karjäär algas ilmselt
olnud lõputus binaarsete opositsioonide sarjas, mis alati on taandatavad fundamentaalsele paarile: meessoost ja naissoost (Cixous 1975 : 115). Cixous väidab, et tähenduse saamiseks peab üks pool vastanditepaarist hävitama teise. Opositsioonist saab lahinguväli, kus tähistamise ülemvõim luuakse üha uuesti. Võit 4 samastatakse alati aktiivsusega, kaotus passiivsusega. Patriarhaadis on meessugu alati võitja. Cixous ründab naiselikkuse passiivsusega samastamist, kus naisele ei jäeta positiivse ruumi võimalust: "Naine on kas passiivne, või teda ei ole olemas." (Moi ) Sellega dekonstrueeris Cixous binaarsed vastandused, millel stereotüübid põhinevad. Samas oli see dekonstruktsioon Derrida erinevuse ehk differance'i käsituse tugeva mõju all. Feministlikus diskursuses on naiskirjutuseks hakatud nimetama tavaliselt sellist
4. saj. hakkas preesterkond arenema omaette seisuseks – keda ametissepühitsemine eraldas rahvast (ilmikuist). Hiljem hakati vaimulikkonnalt (esialgu kõrgemalt) nõudma tsölibaati (vallalisus e. abiellumise keeld). Kujunes kirikuhierarhia - varasemast ajast oli kristlike keskuste Jeruusalemma, Antiookia, Aleksandria ja Rooma piiskoppidel olnud teistest lugupeetavam positsioon. Nii neid kui ka uue pealinna Konstantinoopoli piiskoppi kutsuti patriarhiks – kellel oli kõrgeim võim oma patriarhaadis. See omakorda jagunes kirikuprovintsideks, mida juhtisid provintsi pealinna piiskopid – Idas metropoliit, Läänes peapiiskop. Piiskopid, kes algselt linnakoguduste juhatajad olid, said oma haldusse ümbritsevad maakonnad. Nii sündinud piiskopkonnad jagati kihelkondadeks, mille eesotsas oli piiskopi poolt ametisse seatud presbüter (preester), preestri asendajad kihelkonna ärealadel (kabelites) – vikaarid. Kirikurovintside piiskopid kogunesid 2x aastas kirikukogule e. sinodile
annaabi.ee 
