2 AnneVahtramäe Emboolia 1 /Embolia/ so veresoonte ummistus mingi verega kaasa liikuva kehaga tekib patoloogilistes tingimustes liigub verevooluga ühest kohast teise ummistab veresoone valendikku 9/20/2013 13 9/20/2013 14 Emboolia 2 /Embolia/ eristatakse: - trombemboolia - rasvemboolia
Normaalselt toimub lüsosoomides ensüümide toimel seedumine, nn. heterofaagia ja autofaagia. Kui vastavad protsessid ei toimu küllaldaselt, ladestuvad ebanormaalsed ained, mida lüsosoomid pole võimelised ümber töötlema. Lüsosoomide membraanide kahjustuse tagajärjel väljub tsütoplasmasse ülemäära ensüüme ja nende aktivatsioonil algab rakukomponentide, nagu RNA, DNA, glükogeen, lõhustumine ja see viib nekroosini. Kogunevad hapniku vabad radikaalid, mis osalevad paljudes patoloogilistes protsessides. Näiteks tekib valkude modifitseerumine, mis põhjustab ensüümidekahjustust. 4 Rakumembraani lipiididega reageerides tekib lipiidperoksiid ja membraanikahjustus. Samuti tekitavad DNA-ga reageerides mutatsioonid. Näideks atrofeeruvates rakkudes lüsosomaalsed ensüümid ei seedi enam lipiide ja nende näol kuhjub lipofustsiin, mis on seedimatu materjal.
mõõtmetelt, temp langeb, värvuselt kahvatu. 4)TROMBOOS THROMBOSIS Tromboos on elupuhune vere hüübimine veresoontes või südameõõntes, mille tagajärjel tekivad trombid. Veri jääb kinni. Tromb on alati kinnitunud. Põhjused: verevoolu aeglustumine, põletikused protsessid, veresoone seina kahjustus, vere hüübivuse tõus. Tagajärg: surm, nekroos, emboli teke, võib lubjastuda 5)EMBOOLIA: liigub ja kinnistub Veresoonte ummistus mingi verega kaasa liikuva kehaga. Tekib patoloogilistes tingimustes. Eristatakse: trombemboolia, rasvemboolia, õhkemboolia, gaasemboolia, kude-ja rakkemboolia, amnionivedeliku emboolia, bakteremboolia Tagajärg: surm v õhk, gaas, rasv on imendunud 6)INFARKT Nekroosi kolle, mis tekib elndis verevarustuse lakkamisest arteri sulguse tagajärjel või ka venoosse äravoolu takistusest. Võib tekitada: tromb, embol, veresoonte tugeb kitsenemine, kestev arteri spasm, Infarkti tekkimist soodustavad:
Tõuseb küsimus emfüseemi patofüsioloogiast, mis hakkatakse välja uurima, vaid enne seda tuleks selgitaga Kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse olemust. Inflammatoorse protsessidega algav kopsude emfüseem koos vähemalt 3 kuu vältel 2 teineteist järgneva aasta esineva kroonilise bronhiidiga moodustavad KOK haiguse gruppi (Corbridge 2012: 47). Erinevused kroonilise obstruktiivse haiguste tüübide vahel on lokalisatsioonis ja patoloogilistes nähtudes. Kroonilise bronhiidi lühi ülevaadeks eristatakse järgmised struktuursed muutused: põletikuline reaktsioon seoses korduvalt hingamisteedesse saaatuva ääritava ainetega, bronhide valendiku kitsemine, bronhiaal membraani tsilliate kahjustus ja kaitse funktsioniga lima elimineerimise võimetus.(Khan 2014: 267). Seega tunnusjoonteks on lima üleprodiktsioon, mis väljendub produktiivses köhas ja respiratoose
5. Proteoomika, definitsioon Proteoomika on uurimus kõigist genoomi poolt kodeeritud valkudest, nende dünaamikast kindlalt defineeritud tingimustel. (Genoomist tulenev info ei kirjelda bioloogilisi süsteeme piisavalt.) Proteoom – kindlal ajahetkel ekspresseerunud valkude kogum. Proteoomika rakendused • Tevetete ja patoloogiliste kudede võrdlus • diagnostiliste markerite identifitseerimine • märklaudvalkude identifitseerimine • patoloogilistes protsessides esinevate radade uurimine • Ravimitega töödeldud ja kontrollkudede võrdlemine • Biokeemiliste radade uurimine • Farmakoloogiliste mehanismide selgitamine • Toksikoloogia, kõrvaleffektide leidmine • Kineetiliste parameetrite määramine • Valk-valk interaktsioonide identifitseerimine NUKLEIINHAPPED 1. Nukleotiid, nukleosiid, deoksüriboos Nukleotiid = nukleosiidfosfaat = lämmastikalus + suhkur + 1-3 fosforüülrühma.
taimed) karvad, juuksed, kõõm, toiduained, keemilised ained, ravimid. Nakkuslikud: bakterid, viirused, seened 23. Autoimmuunhaigused. Autoimmuunhaigused: Patogeneetiliseks mehhanismiks on immuunreaktsioon organismi enda kudede vastu. Esinemissagedus: 1- 2% populatsioonist. Autoantikehad = keha enda rakustruktuuride/valkude vastased antikehad; - leidub vähesel hulgal seerumis vanematel inimestel; - moodustuvad pärast kudede kahjustust füsioloogiliselt; - moodustuvad patoloogilistes tingimustes. Füsioloogiline immunoloogiline tolerantsus enesesäilitamise võime üks põhialuseid. Autoimmuunsete haiguste kujunemismehhanismid: a) geneetiline soodumus; b) infektsioonide roll. Krooniline & progresseeruv kulg. Immuunreaktsioonil organismi kudedega vabaneb pidevalt autoantigeeni. Autoimmuunprotsessi tekkimine: 1. Teatud komponent, mis ei avaldanud mõju org-i immuunsüsteemile, osutub auto-ag. 2. Häire immuunkompetentses süsteemis kaob
Epidermis ja selle derivaadid -naha näärmed küüned, karvad; seedekanali kraniaal- ja anaalosa; tüümuse epiteel; adenohüpofüüsi ja kilpnäärme epiteel 2)Entodermaalsed koed – soole endoderm (mao ja solte katte- ja näärmeepiteel) 3)Mesodermaalsed koed- nefrotoom, mesoteel 4)Mesenhüüm(looteline sidekude)-endoteel Epiteelkoe klassifikatsioon kasvu alusel koekultuuris 1)Epidermaalne tüüp- iseloomulik rakkude kihistunud paigutus ja nende anisomorfsus eri kihtides. Säilivad ka patoloogilistes tingimustes ja koekultuuris. 2)Enterodermaalne koetüüp – iseloomulik ühekihiline epiteel. 3)Nefrodermaalne koetüüp – iseloomulik ebaühtlase kõrgusega rakud, see omadus säilib ka kultuuris 4)Tsölodermaalne koetüüp – rakkude kalduvus ümmardada või haraliseks muutuda, kultuuris kasvavad õhukese kilena. Epiteelide klassifikatsioon rakkude kuju ja kihistuse järgi(traditsiooniline) 1)Ühekihiline(kihistumata) – lameepiteel,kuupepiteel,silindrilne
Siin on rohkesti vabu närvilõpmeid, mille kaudu võetakse vastu organismi sisemiljöö muutusi, vererõhu muutusi jne. Lihastes on retseptorid, mis spiraalina ümbritsevad lihaskiude. Paljud sisikonnast peaajju saabunud erutused ei kutsu normaalsetes tingimustes esile aistinguid. Terve inimene ei tunne oma mao, oma südame jne. olemasolugi. Sisikonnast saabuvad erutused kaasnevad tavaliselt ebamääraste lokaliseerimata aistingutega. Patoloogilistes tingimustes omandavad sisikonna meelerakud kõrgendatud tundlikkuse. Siis on tuntav ka valu. KATTEELUND NAHK cutis Nahk on inimese keha väliskate. Tal on keeruline mikroskoopiline ehitus, retseptoorsed, kaitse-, eritus- ja termoregulatsioonifunktsioonid. Naha tekisteks on karvad, küüned, higi- ja rasunäärmed ning rinnanääre. Täiskasvanu naha üldpindala on ~1,6 m 2. Naha paksus on keha eri piirkondades
tekivad ketokehad; *fosfaatide lagundamine; väävlit sisaldavate aminohapete lagundamine. Olenemata happeliste ainevahetusproduktide pidevast äraandmisest verre, hoitakse vere absoluutne reaktsioon pidevalt väga täpselt konstantsena. See konstantsus on keharakkude ainevahetuse korrapärase kulu säilitamise oluliseks tingimuseks, kuna kõikide ainevahetuses osalevate ensüümide aktiivsus oleneb pH väärtusest. Patoloogilistes tingimustes mõjustavad pH muutused erinevaid ensüüme erinevas ulatuses, mille tagajärjeks võivad olla ainevahetushäired. Vere puhversüsteemid ja nende toimimise põhimõtted. *Karbonaatpuhver süsihape, mis tekib O2 hüdratsioonil, on suhteliselt nõrk hape ja vesinikkarbonaat selle korrespondeeriv leelis. Hingamise poolt reguleeritud CO2 osarõhk hoolitseb puhverdavates reaktsioonides osalevate komponentide kõrge konsentratsiooni eest. Sellele lisandub veel soodne olukord, et
· Haigussümptome leevendavad retseptiravimid. · Raske ülitundlikkusreaktsiooni tekkeohu korral varustage end kindlasti esmaabiravimitega. Autoimmuunhaigused esinemissagedus: 1-2% populatsioonist autoantikehad = keha enda rakustruktuuride/valkude vastased antikehad; · - leidub vähesel hulgal seerumis vanematel inimestel; · - moodustuvad pärast kudede kahjustust füsioloogiliselt; · - moodustuvad patoloogilistes tingimustes; Füsioloogiline immunoloogiline tolerantsus enesesäilitamise võime üks põhialuseid; Autoimmuunsete haiguste kujunemismehhanismid a) geneetiline soodumus b) infektsioonide roll Süsteemsed autoimmuunhaigsed Süsteemne erütematoosne luupus (SLE) - nahk: liblikakujuline erüteem näol, vaskuliit pärisnahas; - liigesed: äge mittedestruktiivne sünoviit; - kopsud: pleuriit, interstitsiaalne fibroos; - süda: perikardiit, endokardiit südameklappidel;
molekule. On alpha ja beta subühikust koosnevad heterodimeerid. Sageli heterofiilne ühendus. Tsütoplasmas seonduvad integriinid seoseliste valkude abil kas: a) Aktiini filamentidele või b) Intermediaarsetele filamentidele (nt keratiinile). 2 põhifunktsiooni: 1) Kinnitumine ECM-ile 2) Signaali ülekanne ECM-ilt rakule ja signaalist lähtuvalt: - Raku kasv - Raku jagunemine - Migreerumine - Diferentseerumine - Apoptoos Osalevad väga paljudes komplekssetes füsioloogilistes ja patoloogilistes protsessides nt: immuunrakkude migreerumine põletikukoldesse ja selle häired; vere hüübimine ja trombide teke; angiogenees ja vähi metastaseerumine. Adhesioonikaskaad: põletiku koest vabanevad põletikumediaatorid põhjustavad adhesioonimolekulide ekspressiooni endoteeli rakkudel ja põletikurakkudel. Valged verelibled seonduvad kõigepealt endoteeliga nõrgalt – (vahendavad selektiinid) ja seejärel
*fosfaatide lagundamine; väävlit sisaldavate aminohapete lagundamine. Olenemata happeliste ainevahetusproduktide pidevast äraandmisest verre, hoitakse vere absoluutne reaktsioon pidevalt väga täpselt konstantsena. See konstantsus on keharakkude ainevahetuse korrapärase kulu säilitamise oluliseks tingimuseks, kuna kõikide ainevahetuses osalevate ensüümide aktiivsus oleneb pH väärtusest. Patoloogilistes tingimustes mõjustavad pH muutused erinevaid ensüüme erinevas ulatuses, mille tagajärjeks võivad olla ainevahetushäired. Vere puhversüsteemid ja nende toimimise põhimõtted. *Karbonaatpuhver süsihape, mis tekib O2 hüdratsioonil, on suhteliselt nõrk hape ja vesinikkarbonaat selle korrespondeeriv leelis. Hingamise poolt reguleeritud CO2 osarõhk hoolitseb puhverdavates reaktsioonides osalevate komponentide kõrge konsentratsiooni eest
annaabi.ee 
