2)Pidev nakkus. 3)Immuunsussüsteem ei suuda peatada viiruse paljunemist. 4) Viirus nakatab üha uusi rakke ja lümfotsüüdid hävitavad nakatunuid. ( n: HIV,C- ja B-hepatiit ) Kaitse viiruste eest: 1)vaktsineemine puukentsefaliit 2)toiduainete õige kasutamine korralikult läbiküpsetamine 3)korralik kätepesu 4)haigete juurest eemalolemine 5)puhta vee ja toidu kasutamine 6)antikehad, t-lümfotsüüdid, vaktsiinid Linnugripp - nakkav, ägedalt kulgev lindude viirushaigus 1)H5N1 2)kõrge patogeensusega , esineb suremus 3)madala patogeensusega , võib jääda märkamatuks 4)Levib: Seedetrakti ja hingamisteede kaudu, levitavad kodu ja ulukilinnud, eriti veelinnud. 5)Ravi puudub, nakatunud linnud hävitatakse. Viiruse leviku teed: 1)Vahendid: munarestid, puurid, söötjad/jootjad . 2)Inimesed: riided, jalanõud. 3)Transport: Traktorid, autod. 4)Linnult linnule: roe, korjused, suled . Haigustunnused: näopiirkonna turse, söögiisu kadumine,
sündimise ära hoida, kuid see on keelatud. Geenikandjad Geenivektorid kannavad geneetilist materjali paljudesse rakkudesse, kudedesse ning tervetesse organitesse. Üks võimalus on kasutada viirust - viiruse geenid asendatakse inimese normaalsete geenidega ja kuna viirus on suuteline sisenema paljudesse inimese rakkudesse, siis koos viirusega läheks rakku kohale ka soovitud geen. Geenikandjad Teine viis geene paigale toimetada on plasmiidide kasutamine. Mitteviirusvektorid on väiksema patogeensusega, odavamad ja neid on lihtsam toota. Mitteviirusvektoritel on viirusvektoriga võrreldes olulised eelised ohutuse poole pealt. Kõige tähtsaimaks eeliseks on bioloogiline ohutus. 1997 Dr Jay Vacanti siirdas hiirele inimese kõhrkoe rakke ja kasvatas hiire seljas kõrva. 2002 lõid Caltechi teadlased pimedas helendavad hiired siirdades embrüodesse viirust, mis sisaldas meduuside rohelist helendust. Kasutatud kirjandus 1. http://www.businessinsider
end väga haigena ei tunne, tööle, kooli ega teistesse rahvarohketesse kohtadesse minna. Linnugripp (lindude gripp, klassikaline lindude katk) on viirushaigus, mis tabab peamiselt kodulinde (kanu, hanesid, parte jt), harvem ka sigu. Teatud tüüpi lindude gripi viirus võib nakatada ka teisi imetajaid, seetõttu on viirusetüüp A(H5N1) ohtlik inimestele. Kodulindude haigestumus ja suremus sõltub viirusetüvest. Eriti kõrge patogeensusega linnugripi korral on lindude suremus praktiliselt täielik. Looduses kannavad nakkust edasi eeskätt rändavad veelinnud, kes ise seda taudi tihti ägedas vormis ei põe. Viirus levib haigestunud lindude kehaeritiste, saastunud sööda ja vee kaudu; seda võivad edasi kanda koerad, kassid, närilised ja ka inimesed, samuti saastunud transpordivahendid jt esemed. Viirus püsib väliskeskkonnas elujõulisena mitmeid nädalaid, kuid hävib kiiresti kuumutamisel üle 75°C ning levinumate
otsese kokkupuute teel või saastatud toidu/vee vahendusel. 1415st teadaolevast inimest nakatavast patogeenist 61% on zoonoosid. [14] LINNUGRIPP Linnugripp (lindude gripp, klassikaline lindude katk) on viirushaigus, mis tabab peamiselt kodulinde (kanu, hanesid, parte jt), harvem ka sigu. Teatud tüüpi lindude gripi viirus võib nakatada ka teisi imetajaid, sh on viirusetüüp A(H5N1) ohtlik inimestele. Kodulindude haigestumus ja suremus sõltub viirusetüvest. Eriti kõrge patogeensusega linnugripi korral on lindude suremus praktiliselt täielik. Joonis 1. Näeme värvitud transmissiooni- ehk läbivkiirguse elektonmikroskoop pilti linnugripiviirusest (kuldne) ja epiteelrakkudes (rohelised). [10] Joonis 1. Linnugripi viirus [10] Looduses kannavad nakkust edasi eeskätt rändavad veelinnud, kes ise seda taudi tihti ägedas vormis ei põe. Viirus levib haigestunud lindude kehaeritiste, saastunud sööda ja vee kaudu; seda
4. Korrastage ventilatsioonisüsteem, puhastage lõõrid ning torud 5. Vaadake üle põranda konstruktsioon 29. Epideemia hädaolukorra tekke võimalused, gripipandeemiad. Epideemia hädaolukorda põhjustavad ohud ehk tegurid on erineva päritoluga haigustekitajad (bakteriaalse või viirusliku päritoluga), mis levivad saastunud toiduga, veega, õhuga, piisk-, õhklevi- või kontaktnakkuse teel nakatunud isikutelt. Gripipandeemia oht tekib juhul, kui ringlusse ilmub uus, kõrge patogeensusega, inimpopulatsioonis varem mitte esinenud gripiviirus ning esineb selle viiruse laiaulatuslik levik inimeselt-inimesele. Võttes aluseks Euroopas heakskiidetud gripipandeemia haigestumuse prognoosid võib gripipandeemia ajal Eestis haigestuda 25% elanikkonnast, sh 3,5-4% haigestunutest vajab haiglaravi, 20% haiglaravi vajajatest vajavad intensiivravi, 50% intensiivravi vajajatest vajavad hapnikuravi ning tervishoiutöötajate haigestumine on kaks korda suurem kui üldine keskmine 30
struktuuri muutumine. Väga resistentne keskkonna tingimustele. Haigestumus ulatub 80-100%. Suremus 10-90%. Nakatumine alimentaarne või respiratoorne. Nakkusallikaks haiged või haiguse läbi põdenud linnud (keha sekreetide, ekskreetide, munadega). Viiruse ülekandumine sööda, joogivee, allapanu, inventari, transpordi vahendite, riiete ja jalanõudega. Bioloogilisteks siirutajateks uluklinnud. Kliinilised tunnused: madala patogeensusega Al viirus: respiratoorsed nähud hingamisteede turse, haiged linnud hingeldavad; kõhulahtisus; munevuse langus; munade purunemine; põletikulise eksudaadi eritumine; letaalsus 10-20%. Kõrge patogeensusega Al viirus: palavik 44 kraadi, hari ja lokutid tsüanootilised; esineb kõhulahtisus; väljaheited roheka tooniga; ninast limas-mädane nõre; linnud hingeldavad; nekroosi kolded jalgadel; verevalumid siseorganitel, nahal.
struktuuri muutumine. Väga resistentne keskkonna tingimustele. Haigestumus ulatub 80-100%. Suremus 10-90%. Nakatumine alimentaarne või respiratoorne. Nakkusallikaks haiged või haiguse läbi põdenud linnud (keha sekreetide, ekskreetide, munadega). Viiruse ülekandumine sööda, joogivee, allapanu, inventari, transpordi vahendite, riiete ja jalanõudega. Bioloogilisteks siirutajateks uluklinnud. Kliinilised tunnused: madala patogeensusega Al viirus: respiratoorsed nähud – hingamisteede turse, haiged linnud hingeldavad; kõhulahtisus; munevuse langus; munade purunemine; põletikulise eksudaadi eritumine; letaalsus 10-20%. Kõrge patogeensusega Al viirus: palavik 44 kraadi, hari ja lokutid tsüanootilised; esineb kõhulahtisus; väljaheited roheka tooniga; ninast limas-mädane nõre; linnud hingeldavad; nekroosi kolded jalgadel; verevalumid siseorganitel, nahal.
piimatoodete säilivusaja tingimusel, et töötlemisjärgne saastumine on madal (Giffel et al., 2002). Juba 20. sajandi alguses teavitati bakteriaalseid toidutekkelisi kõhulahtisusega kulgevaid haiguseid. 1948. aastal tegi Norra teadlane Steinar Hauge kindlaks, et kohaliku toidutekkelise haiguspuhangu põhjustajaks oli Bacillus cereus. Erinevalt Bacillus anthracis’est peeti Bacillus perekonna liike mittepatogeenseteks kuni 1960.-ndate aastateni. Clostridium’i perekonda on patogeensusega rohkem seostatud. Need mikroorganismid on levinud kõikjal – õhus, pinnases, vees, väljaheidetes, piimas ja teistes toitudes. Bacillus liigid on fakultatiivselt anaeroobid, üldiselt katalaas-positiivsed ja liikuvad. Clostridium liigid on obligatoorselt anaeroobid ja katalaas- negatiivsed ning nad võivad olla kas fermentatiivsed või proteolüütilised, või mõlemad korraga (Baird-Parker, 2000).
Viiruse saab sisestada 10-12 päeva vanusesse kanaembrüosse. Viirus põhjustab hemorraagilisi haavandeid ja entsefaliiti ning emrüo sureb 34-72 tunniga. RT-PCR, ELISA, HAR, HAPR. Dif.diagnoos: linnugripp, larüngotrahheiit, nakkuslik bronhiit, koolera. Orthomyxoviridae - ümbrisega Orthomyxoviridae -> Perekond – Influentsaviirus A -> Lindude gripp Jaotub perekondadeks A, B, C. A on kõige patogeensem, võib nakatada kõiki ja põhjustada pandeemiaid. B on keskmise patogeensusega, võivad nakatada kõiki. C on kõige nõrgem, nakatavad peamiselt inimesi ja sigu. Ümbrisel on proteiinid – neuraminidaas ja hemaglutiniin. Lindude gripil on kõige rohkem hemaglutiniini. Nende proteiinide struktuurimuutused võivad tekkida peremeesrakus ning seega kiiresti muteeruda. Võib tekkida ja levida uus alatüüp. Peamiselt levib kaudselt ja viirust levitavad kõige rohkem ulukveelinnud. Uluklind -> kodulind -> siga -> inimene.
2. Antigeenne väljavahetus ehk reassortantse viiruse teke viib täiesti uue alatüübi tekkeni, sest ühekorraga vahetub palju pärilikku ainet. See võib aset leida teise peremehe (linnu-, seagripi) viiruse genoomi tervete segmentide otsese ülekande tulemusena. (Tõenäoliselt 1918.a hispaania gripp olevat linnugripiviiruse otsene ülekanne inimesele). · Lindude gripiviirused jaotatakse madala- ja kõrge patogeensusega tüvedeks vastavalt sellele, millise raskusastmega haigust nad põhjustavad. Kõrge tõvestusvõimega lindude gripiviirus põhjustab ägedat haigestumist lindudel, suremus kuni 100%, peapiirkonna turseid, naha ja limaskestade sinakust, veresoonte seina läbilaskevõime tõusu ja sellest tingitud verevalumeid sooltes ja trahheas. Madala tõvestusvõimega põhjustavad hingamiselundites põletikku, kõhulahtisust, suremus puudub või on väike
moodustunud virionides) on vajalik ka raku proteaaside osalus. Replikatsioon toimub arvatavasti moodustunud subviraalsetes partiklites. On oletatud, et VP1 võib toimida negatiivsete RNA ahelate sünteesil praimerina. 2. SUGUKOND PARTITIVIRIDAE Vaatamata väga laiale levikule avastati esimene krüptoviirus (beet cryptic virus (BCV)) alles 1969 aastal. Osalt seisneb selle põhjus selles, et krüptoviirused on väga vähese patogeensusega viirused - taimedes on krüptoviiruse kontsentratsioon väga madal ja nakkusega ei kaasne märgatavaid sümptoome. Krüptoviiruste süstemaatika muutub pidevalt, praegu ühendatakse nad ühte sugukonda sarnaste seeneviirustega (Partitivirus, Chrysovirus). Krüptoviirused moodustavad sugukonnas Partitiviridae kaks perekonda: Alphacryptovirus. Tuntumad esindajad on white clover cryptic virus 1 (WCCV1) ja BCV. Betacryptovirus. Tuntuim esindaja on white clover cryptic virus 2 (WCCV2)
kujunemisena. Nakkushaiguse tekkimine põhineb nakkusahelal, mille lülideks on haigustekitaja patogeensus, virulentsus ja paljunemisvõime, nakkusallikas, haigustekitaja levikuteed ning nakkusobjekt ehk inimene, kelle immuunsüsteemi talitusvõimest sõltub immuunsus ja organismi vastupanuvõime. Patogeensus tähendab mikroobi võimet vallandada nakkusprotsess ja põhjustada haigust. Üks tähtis patogeensuse tunnus on võime tungida organismi kaitsemehhanismi ja põhjustada rakuhävingu. Patogeensusega tihedalt on seotud virulentsus, invasiivsus ja adherentsus. Virulentsust iseloomustab mikroobi põhjustatud haiguse raskusaste. Mõõdab mikroobi patogeensust. Mikroob võib olla kas väikese, mõõduka või suure virulentsusega. Mikroobide virulentsusaste oleneb mikroobide võimest produtseerida toksiine. Invasiivsust iseloomustab mikroobivõime tungida organismi ja selle kudedesse. Adherentsust iseloomustab mikroobide võimet kinnituda kudede või nende limaskestale.
(20%), Firmicutes (16%) ja Bacteroidetes (6%). Samad hõimkonnad on valdavalt ka taimede risosfääris. Arhesid on kirjeldatud ainult üksikutel juhtudel, neid on leitud maisist, kohvipuu marjadest ning arktilises tundras kasvavates lugades (Juncus trifidus). Kuigi taimedest on leitud valdavalt neljast hõimkonnast baktereid, kuuluvad bakterid väga paljudesse perekondadesse ning taim-bakter suhe, kas tegu on mutualismi või patogeensusega, sõltub rohkem taime ja bakteri genotüübist, kui sellest, millise bakterina on ta varem kirjeldatud. Proteobacteria hõimkonnast on enim leitud taimedest -proteobaktereid (26%), millest omakorda on enim kirjeldatud liike perekondadest Pseudomonas, Enterobacter, Pantoea, Stenotrophamonas ja Acinetobacter. Perekonna Pseudomonas tuntud liikidest on kirjeldatud nii taime kasvu soodustavaid liike, P. fluorescens, P. putida kui ka taimpatogeene nagu P. aeruginosa, P. syringae, kui
annaabi.ee 
