Omaette peatükiks võib pidada pealinnas 1981. aastal valminud Linnahalli postmodernisdikus vaimus betoonchidst (Rainc Karp. Riina Altmäe) ja nõukogude ajal alustatud ning 1992. aastal lõpetatud kolossaalset Rahvusraamatukogu (Rainc Karp). Kirik kitsikuses Nõukogude Eesd Evangeelne Luterlik Kirik sattus stalinismi ajal suurde kitsikusse ja olukord ei paranenud eriti ka sula perioodil. Tähelepanuväärne osa pastorkonnast, reiste seas kogu kiriku juhtkond, oli siirdunud pagulusse ning paljud pastorid vangistatud või välja saadetud. Kirikuhooned riigistati, aga kogudused said need oma kasutusse. 1945. aasta sügisel valiti konsistoorium ja piiskopi asetäitja, kes aga 1949. aastal välja saadeti. Samal aastal kogunenud kirikukogu valis kirikule uue juhi, Jaan Kiivit seeniori, kelle tiitliks sai peapiiskop. Temast kujunes kirikule ligi paariks aastakümneks
linlased, töölised, põllupidajad ja kalurid, teenindajad ja haritlased, mehed ja naised, täiskasvanud ja lapsed, noored ja vanad. Sinna kuulus nii palju väljaõppinud haritlasi, eri kultuurialade esindajaid ja poliitikuid, et nendest saadi uutel kodumaadel Eesti seltside ja muude organisatsioonide asutajad, ajalehtede ja kirjastuste käivitajad, kooliõpetajad, koorijuhid ja koguduste hingekarjased. Eesti luterlikust pastorkonnast põgenesid välismaale umbes pooled, nende seas peapiiskop Johan Kõpp. Pagulaseestlaste suur hulk tagas omakorda asutatud ettevõtmistele ja teenustele kasutajad. “Lühidalt öeldes tekkis väljaspool Eestit küllaltki mitmepalgeline omaette eesti ühiskond, Väiis-Eesti, mille tähtsamaid liikumapanevaid jõude olid idealism, andumus ja jonn” Eestlus paguluses Eesti pagulased lõid maailma eri paigus kiiresti oma
annaabi.ee 
