V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kraasi-nud! Ja ma võin teile öelda, kui see teile lõbu teeb, et teie kellalööja nahk tema käte
all tublisti parkida sai.»
«Vaeseke!» ütles mustlanna, kellel need sõnad häbiposti stseeni mällu tõid. Kapten
pahvatas naerma.
«Sarvik võtaks! Vaat veel keda haletseda, see kõlbab
236
siia nagu sulg sea persse! Tahaksin olla vatsakas nagu paavst, kui...»
Ta peatus äkki. «Vabandage, armulised preilid! Ma partsatasin praegu vist midagi väga
rumalat!» «Vuih, härra!» ütles Gaillefontaine. «Ta kõneleb selle olendiga tema keeli!» lisas
tasakesi Fleur-de-Lys, kelle pahameel järjest kasvas. See pahameel ei vähenenud sugugi, kui
ta nägi, kuidas vaimustatud kapten kontsal tiiru tegi ja sõduri jämeda lihtsa-toimelise
viisakusega kordas: «Ilus tütarlaps, jumala eest!»
«Kaunis metsikult riides,» naeris Diane de Christeuil oma ilusaid hambaid näidates.
See märkus oli teistele valgusekiireks