Preisimaa (halduskeskus Berliin) Siseministeeriumi Politsei väiksearvuline allosakond 1A, mille juhiks oli Rudolf Diels ja üldjuhiks Preisimaa siseminister Hermann Göring. Koosseis 50 töötajat. Samal ajal võimule tulnud NSDAP julgeolekuteenistuse juht Heinrich Himmler - (Reichsführer-SS und Politzeipresident ) koondas enda julgeolekuteenistuse SD alluvusse(või allutas oma mõjule suunates riigis valitseva parteina oma parteiliikmeid liidumaade politseiteenistustesse) kõigi teiste Saksamaa liidumaade poliitilise politsei üksused. Teostati Saksamaa korrakaitseorganite reorganiseerimine ning kõik Saksamaa politseiasutused ei allu enam kohalike liidumaade Siseminsiteeriumitele, vaid otse (Reichsführer-SS und Politzeipresident ) Heinrich Himmlerile. Kriminaalkuritegevuse ja riigivastaste kuritegudega tegelevad politseiasutused- kriminaalpolitsei - kriminalpolitzei ja poliitiline politsei - Gestapo
Otsuse vastuvõtmisel arvestatakse ka töötajate arvamusega. Seega kehtib osalusdemokraatia, mis paneb alluvaid organisatsioonile rohkem pühenduma. Töötajate tootlikkus ja motivatsioon on suur, sest tehakse ühine otsus.Juht loob usaldusliku õhkkonna, vastastikuse respekti ja pühendumise. Demokraatlik juhtimisstiil ei välista juhi ainuotsustamist. Demokraatlik juht on nt partei esimees, juhatab parteiliikmeid ja suunab nad õigele teele aga otsuse võtab vastu mitte isikliku arvamuse vaid kõikide arvamuse pealt. 36. Selgitage passiivse (mittevahelesegava) juhtimisstiiliga juhi käitumist. Sõnastage eluline/praktiline näide.Passiivne juht käsitleb töötajaid indiviididena ja motiveerib neid läbi vabaduse, sekkudes minimaalselt nende tegevusse. Niisugune juht on hea kuulaja ja eeldab töötajate enesekontrolli olemasolu. Passiivne juhtimine on sageli ka juhtimisalase ebakompetentsuse või
uue võimu taastajad kohtadel. Eesti NSV võimustruktuur oli analoogne NSV Liidu omaga, kus juhtiv koht oli kommunistlikul parteil, õigemini parteibürokraatial. Liikmeskonna moodustasid sõja lõpul suures osas eri tasandite parteifunktsionäärid ning riigi- ja kohalike võimuorganite ametnikud. Sõjajärgsetel aastatel hakkas partei liikmeskond kiiresti kasvama. 1951. a. kuulus parteisse 18 500 liiget, kelle seas oli eestlasi alla poole. Parteiliikmeid iseloomustas madal haridustase. Linnades, maakondades ja valdades olid kommunistliku partei poliitika teostajateks kohalikud parteikomiteed ning üha tihenev parteiorganisatsioonide võrk. Kommunistlik partei allus täielikult Moskvale ja lähtus oma tegevuses sealt saadud juhtnööridest ja korraldustest. Kommunistliku partei ja keskvõimu tahet täitis Eesti NSV valitsusjuhil (Rahvakomssaride Nõukogu, 1946. aastast Ministrite Nõukogu esimees), kelleks oli 1944-
kommunistlikul parteil. Liiduvabariigi kommunistlik partei allus täielikult Moskvale ja lähtus oma tegevuses sealt saadud juhtnööridest ja korraldustest. Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP, aastani 1952 EK(b)P) liikmeskonna moodustasid sõja lõpul suures osas eri tasandite parteifunktsionäärid ning riigi- ja kohalike võimuorganite ametnikud. Sõjajärgsetel aastatel hakkas partei liikmeskond kiiresti kasvama. 1951. a. kuulus parteisse 18 500 liiget, kelle seas oli eestlasi alla poole. Parteiliikmeid iseloomustas madal haridustase. Linnades, maakondades ja valdades olid kommunistliku partei poliitika teostajateks kohalikud parteikomiteed ning üha tihenev parteiorganisatsioonide võrk. EK(b)P-d juhtis sisuliselt 1941. a. alates Nikolai Karotamm, kellest kohaliku keskkomitee esimene sekretär sai siiski ametlikult alles 1944. a. sügisel. 1901. a. Pärnus sündinud Karotamm oli 1925. a. lahkunud Hollandisse ja seal kommunistlikkus parteisse astunud. 1926
Moskvale ja lähtus oma tegevuses sealt saadud juhtnööridest ja korraldustest. Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP, aastani 1952 EK(b)P) liikmeskonna moodustasid sõja lõpul suures osas eri tasandite parteifunktsionäärid ning riigi- ja kohalike võimuorganite ametnikud. Sõjajärgsetel aastatel hakkas partei liikmeskond 4 kiiresti kasvama. 1951. a. kuulus parteisse 18 500 liiget, kelle seas oli eestlasi alla poole. Parteiliikmeid iseloomustas madal haridustase. Linnades, maakondades ja valdades olid kommunistliku partei poliitika teostajateks kohalikud parteikomiteed ning üha tihenev parteiorganisatsioonide võrk. EK(b)P-d juhtis sisuliselt 1941. a. alates Nikolai Karotamm, kellest kohaliku keskkomitee esimene sekretär sai siiski ametlikult alles 1944. a. sügisel. 1901. a. Pärnus sündinud Karotamm oli 1925. a. lahkunud Hollandisse ja seal kommunistlikkus parteisse astunud. 1926
mistõttu hakati parteidesse pidevalt uusi liikmeid värbama. Klassijaotusega vastavalt olid toonased erakonnad selgepiiriliselt vasak- ja parempoolsed. Kuna masside aktiivsusele järgnes 60ndatel langus, hakati erakondi nüüdsest nimetama populistlikeks. Parteid, kes väidavad, et esindavad kogu rahvast, mitte enam vaid mõne konkreetse klassi huve. Populistliku partei eesmärgiks on pääseda võimule, mis ei eelda enam palju parteiliikmeid, aga võimalikult palju valijaid. Seetõttu on parteide programmid hägusamaks muutunud, sest igaühe hääl on muutunud oluliseks ning seega antakse tihti välja katteta lubadusi (mida pole võimalik teoks teha, a la ühel ajal kõrged ja madalad maksud, eks). Sotsiaalsed liikumised. Killustunud võrgustikud, puudub selge ülesehitus, toetajaskond muutuv ja laialivalguv. Nende tegevus ei puuduta otseselt osalejate positsiooni (ei sotsiaalset
Paralleelselt dekabristide liikumise kujunemisega tegeleti valitsusliikumises reformidega jne. Stalin adus situatsiooni ohtlikkust ja hakkas rakendama meetmeid, mille tulemusel sai olukorra päris kiiresti kontrolli alla. Oluline on kontrolli kehtestamine parteiliikmete üle- Sõda oli kommunistliku partei liikmeskonda oluliselt muutnud. Sõja eel oli kommunistlikus parteis NL-s u 4 milj liiget, 1941 alguses, sõja lõppedes oli parteiliikmeid 6 milj. 1945 võeti vastu ühel aastal parteisse 2,4 milj inimest. Sõja ajal astus kokku kompartei liikmeks 9 milj inimest. Sõja ajal astus välja kokku 7 milj inimest. 1946 a alguseks oli partei liikmeskonnas 70% inimesi, kes olid sõja ajal parteisse astunud. See oli täiesti uus parteilaste põlvkond, kellesse Kremli võimuladvik ei suhtunud sümpaatiaga. Uut parteilaste põlvkonda käsitleti kui potentsiaalset ohu allikat
oleks rakendatud Eesti puhul, siis paljud olid välismaal käinud, olnud erinevates organisatsioonides. Kõige hullem, kui inimesed olid olnud Kaitseliidus - omaalgatuslik altpoolt organiseerimine, Kaitseliidus olemine oli hullem kui Eesti sõjaväes teenimine. Kui vaadata konkreetsemalt Eestit, oli selle partei liikmete leidmisega ikka tõsiseid probleeme. EKP liikmeskonda iseloomustas 1944-90: · 1945. alguseks oli EK(b)P liikmeid 2409, 1948. aasta alguseks oli parteiliikmeid 16 400. 1953. aasta algusesk 21 200 ning 1988. aastal oli partei liikmeid 113 000 - tegelikult 10% tollase Eesti NSV elanikest olid partei liikmed. Selle liikmeskonna kasvu puhul saab eristada teatud perioode. Esimene periood kuni Stalini surmani - partei liikmed tulevad väljaspoolt (demobilisatsioon). Al 50. keskpaigast on juurdekasv loomulikul teel. 1950. lõpp-1960. alguses oli parteisse astumise keskmine näitaja kõige kõrgem. 1990
annaabi.ee 
