isikukultust. Ta jõuab aste astmelt võimule, ta on partei eesotsas ja hakkab riiki juhtima. See kõne annab selge suunise, et ühiskond peab kuidagi teises suunas liikuma (ei loobutud kommunistlikest ideaalidest). Positiivsed arengud hakkasid silma juba aasta paar varem, aga suuri järeldusi neidt aastal 54-55 teha ei saanud – viiekümnendate kaskpaigas hakkasid ka Siberist inimesed tagasi tulema. Enne parteikongressi näeme, kuidas tsensuuri töö hakkab 55nda aasta paiku muutuma – keelatud autorite nimekiri hakkas lühenema (kui keegi elav autor nimekirjast välja pääseb, pääseb ta ka trükki nt Tuglase teosed, Kesti Merilaas, Paul Viiding, August Sang jt). 1957-58 nn Pasternaki juhtum – Pasternak oli oma teose avaldanud läänes, mitte Nõukogude liidus ja oli saanud Nobeli preemia. See mudiugi oli väga paha. Sisuliselt teda sunniti Nobeli
Põhjused endised- ei tohi sõlmida separaatlepingut, kirjutada alla häbistavale rahule jne. Tuleb oodata sotsialistlikku maailmarevolutsiooni jne. Märtsi keskel toimus kaks olulist foorumit, kus rahuküsimus lõplikult paika pandi. Esimesena oli enamlaste partei järjekordne kongress, seitsmes ja erakorraline. Suure vaevaga suutsid Lenin ja Trotski delegaatidele selgeks teha, et rahulepingu sõlmimine nendes tingimustes oli ainuke võimalus. Mõni päev pärast parteikongressi toimus ülevenemaaline Nõuk kongress- neljas. Vaskpoolsed esseerid olid vastu, enamlased olid juba otsuse langetanud. Nõuk kongress kinnitas samuti Bresti rahulepingu. Samas tõi selle sõlmimine kaasa mitmeid olulisi muudatusi senises enamlaste poliitikas- Lev Trotski loobus välisasjade rahvakomissari kohast, esialgu jäi ametliku töökohata. Teine oluline muudatus oli see, et valitsusasutused koliti Petrogradist Moskvasse
annaabi.ee 
