Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
läbi puurituna või okaskrooniga, mis vihjab ristilöömisele (Tresidder 2002: 229), (Saare 2001:
228). Kristlikus kunstis sai südame kuju uue tähenduse ning hakkas sümboliseerima armastust,
julgust, andumust, kurbust ja rõõmu. Hiljem hakati südame kaudu tähistada ka inimese olemust.
Eesti kalmistute hauakirjadel on süda eelkõige tunnete: armastuse, kaastunde, halastuse, rõõmu
või kurvastuse märk. Parraleeliselt leidub epitaafides selliseid mõisteid nagu mälu, hing ja meel,
kusjuures südamest sai omalaadne asupaik mälestustele lahkunust: ,,Lein ei mahu sõnadesse,
jääb alati(seks) südamesse", ,,Me südameis Sa ikka elad, jääd mõttes meie keskele", ,,Maga
vaikselt, puhka rahus südamed on Sinuga. Mälestuste päiksekullas jääd sa ikka meiega",
,,Valud kaovad, kuid mälestus jääb meie südamesse", ,,Südame sügavaim valu vaikiv kui igavik