Folkloor * eestlaste pärimusliku vaimse kultuuri osa, mille moodustab poeetiline sõnalooming * peegeldab rahva elu, oma aja maailmapilti ning majanduslikke ja ühiskondlikke tingimusi * kajastuvad kombed, lõbustused, eetilised tõekspidamised, eestlaste naljasoon, aga ka hirmud ja salajased soovid Rahvaluule olemus * anonüümsus * levimine otseste kontaktide kaudu * suulisus * muutumine e variatiivsus o juhuslik o tahtlik * kollektiivsus Folkloor muutub ja täieneb pidevalt just nagu elugi meie ümber. Paljusid arusaamu on mõjutanud vana klassikaline lähenemine folkloorile. Kaasaegses maailmas on folkloristika mõiste aga avardumas, omandamas sootuks uue taseme, tasandi ja kvaliteedi. Oluline on esialgu kasvõi fikseeridagi see uus, mis meie ümber tekib ja areneb. Linnajutt Ü. Tedre kirjutas 1987. aastal, et "...folkloori peamine vaenlane - haridu...
sajandil. Kõigepealt said kuulsaks robinsonaadid. Robinsonaad õpetliku sisuga kirjandusteos merehädalise seiklustest inimtühjal saarel. Mõiste tuleneb D. Defoe romaanist "Robinson Crusoe", mille peategelane elas 28 aastat inimtühjal saarel. 20. sajandil hakati kirjutama ka nn robinsonaadide paroodiaid, kus tegelased jäid samuti üksikule saarele, kuid pidid seal taluma suuri raskusi, mitte ei sattunud sellisele ideaalsele saarele nagu Robinson Crusoe. 20. sajandi robinsonaadide paroodiatest on kõige tuntum William Goldingi romaan "Kärbeste jumal". Eriti viljakaks ajaks seikluskirjanduse loomisel oli 19. sajand. Sel ajajärgul, romantismi aegadel, hakati viljelema põnevus- ja õudusjutte. Veel tänapäevalgi köidavad lugejate meeli Edgar Allan Poe novellid või M. Shelley jutustus "Frankenstein". Sama vana on ka kolmas seikluskirjanduse liik kriminaal- ehk detektiivromaan, mille üheks loojaks oli inglane
Seega peetakse Autori olemasolu tema hiilgeajaks ning sellega ka Kriitika püüdlusi lahti mõtestada autorit ka kriitikute hiilgeajaks. Seega võib järeldada, et kuna enam ei ole suuremat tähtsust Autoril ei ole ka suuremat tähtsust Kriitikal. Balzac väidab, et lause lähtekoht ei ole kirjutuses vaid lugemises. Mõistan seda kui, et nüüdisajal ei ole tähtis Autor vaid Lugeja. Tekst koosneb nagu varemgi mainitud erinevatest kultuuridest ja paroodiatest. Kuid on paik kus kõik see kokku saab ja selleks on Lugeja. Lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, ilma et midagi kaduma läheks. Enam ei ole oluline teksti päritolu vaid kelleni see tekt jõuab, ehk adressaat, lugeja. Lugeja ei ole aga keegi konkreetne vaid lihtsalt keegi kes loeb. Kriitika aga seevastu hoolib vaid Autorist, mitte Lugejast. Kirjutusele tuleviku tagasi andmiseks tuleb kukutada tema müüt: lugeja sünni hinnaks on Autori surm.
Imelapsi sünnib maailma alati, ka tänapäeval, kuid kõigil neil ei ole jõudu täiskasvanuna suurepäraste kunstiliste tulemusteni jõuda. Mozart oli kõigi aegade andekamaid ja mitmekesisemaid heliloojaid. Ta on kirjutanud kümneid sümfooniaid ja kontserte, kammermuusikat, oopereid. Üks iseloomulik joon läbib peaaegu kõiki tema kirjutatud kirju ja see on huumor. Mozarti huumor on mitmekesine, koosnedes sõnamängudest, paroodiatest, absurdinaljadest ja kõrtsiväljenditest kuni mitmete muude vihjeteni välja, mille moraalijüngrid Mozarti hea maine huvides kahe silma vahele on jätnud. Tavaliselt nimetas geenius end suureks narriks ja tohmaniks, alles viimastel aastatel ilmus juurde suur tahk -sarkastiline eneseeitus. Siiski oleks kohatu järeldada, nagu ei suutnuks Mozart näha elu pahupoolt ning pidada teda naiivseks optimistiks. Ta huumorisoon avanes eriti elu tõsisematel ja ühtlasi absurdsematel hetkedel
Avamäng on sonaat-allegro vormis ja iga aaria vahel on kõnedialoogid. Viinis oli laulumäng tol ajal tohutult populaarne. Laulumängudel oli kindel temaatika: võitlus hea ja kurja, valguse ja pimeduse vahel. "Võidab inimene, kes ei võta õnne mitte kingitusena, vaid saab selle tänu raskuste võitmisele ja tööga." W.A.Mozarti eripära(huumor) Üks iseloomulik joon läbib peaaegu kõiki tema kirjutatud kirju ja see on huumor. Mozarti huumor on mitmekesine, koosnedes sõnamängudest, paroodiatest, absurdinaljadest ja kõrtsiväljenditest kuni mitmete muude vihjeteni välja, mille moraalijüngrid Mozarti hea maine huvides kahe silma vahele on jätnud. Tavaliselt nimetas geenius end suureks narriks ja tohmaniks, alles viimastel aastatel ilmus juurde suur tahk -sarkastiline eneseeitus. Siiski oleks kohatu järeldada, nagu ei suutnuks Mozart näha elu pahupoolt ning pidada teda naiivseks optimistiks. Ta huumorisoon avanes eriti elu tõsisematel ja ühtlasi absurdsematel hetkedel.
annaabi.ee 
