pädevuses lahendada taotlusi kontrollida EL-i õigusega seotud sätte vastavust põhiseadusele: Esiteks on Riigikohtu pädevuses kontrollida EL-i õigusega seotud sätte vastavust põhiseadusele, kui on vaidlustatud sellise sätte formaalne põhiseaduspärasus. Nõnda on see põhjusel, et EL-i õigus ei reguleeri Eestis õigustloovate aktide andmiseks kehtestatud pädevus-, menetlus- ja vorminõudeid, parlamendireservatsiooni järgimist ja õigusselguse nõudeid. Teiseks on Riigikohtu pädevuses kontrollida niisuguse EL-i õigusega seotud sätte vastavust põhiseadusele, mis reguleerib lisaks olukordi, mida EL-i õigus ei reguleeri, ja põhiseadusele vastavuse kontrolli taotletakse neid olukordi reguleeriva osa suhtes. Kolmandaks on Riigikohtul selline pädevus olukorras, kus EL-i õigus, sh Euroopa Kohtu praktika võimaldab EL-i õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel
seadusandjale. Seadusereservatsioonis sisalduvast piirangu-, piiramis-, piiritõmbamis- ehk piiriklauslist lähtudes võib põhiõigused jaotada kolmeks: 1) lihtsa seadusereservatsiooni ehk piiriklausliga põhiõigused, 2) kvalifitseeritud seadusereservatsiooni ehk piiriklausliga põhiõigused ja 3) nullreservatsiooniga ehk ilma piiriklauslita põhiõigused. Kuna Riigikohus on oma terminoloogias eelistanud PS § 3 lg 1 esimeses lauses sisalduva üldise parlamendireservatsiooni tähistamiseks samuti võimalikku terminit „üldine seadusereservatsioon” (RKÜKo 22.12.2000, 3-4-1-10-00, p 28; RKPJKo 13.06.2005, 3-4-1-5- 05, p 9; 20.10.2009, 3-4-1-14-09, p 32), eelistatakse terminoloogilise selguse huvides järgnevalt põhiõiguste vastavate klauslite tähistamiseks erinevalt varasematest väljaannetest seadusereservatsiooni sünonüümina terminit „piiriklausel”.
materiaalselt kui formaalselt põhiseadusega kooskõlas. Riive formaalse põhiseaduspärasuse tuvastamisel tuleb hinnata, kas seadusandjal on pädevus vastava regulatsiooni andmiseks, kas on täidetud kõiki õigusaktile ette nähtud vorminõudeid ning seaduse vastuvõtmisel on järgitud menetlusreegleid. Lisaks hinnatakse formaalse põhiseaduspärasuse juures regulatsiooni vastavust õigusselguse ja parlamendireservatsiooni põhimõttele. Formaalne põhiseaduspärasus tähendab seega, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni nõuetele161. Esmalt hindab autor seadusandja pädevust VangS § 90 lõigete 3 ja 5 kehtestamisel. Vangistusseadus on vastu võetud riigikogu poolt. Riigikogule on seaduste vastuvõtmiseks andnud volituse rahvas rahvahääletusel vastuvõetud PS § 65 punkt 1 alusel. Seega on
kui sellel on õigustus, see on kooskõlas seadusega ning vajalik demokraatlikus ühiskonnas. 44 Nii on võimalik piirata ka igaühe õigust vabadusele ja vabale eneseteostusele. Selleks peab aga piirangul olema põhiseaduslik õigustus, milleks omakorda peab hindama kaitseala riive formaalselt ja materiaalselt kooskõla PS-ga.45 Riive vastab PS-le formaalselt, kui seadus anti välja kõiki üldisi pädevus-, menetlus- ja vorminõudeid järgides ning kui see on kooskõlas parlamendireservatsiooni ja õigusselguse põhimõtte nõuetega.46 PS § 3 lg 2 järgi on täitmiseks kohustuslikud ainult ettenähtud korras avaldatud seadused. PS § 108 kohaselt jõustub seadus kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist ning PS § 104 näeb ette juhud, mille esinemisel peab seadus olema vastu võetud Riigikogu koosseisu poolthäälteenamusega. Karistusjärgse kinnipidamise regulatsioon võeti vastu karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse muutmise
annaabi.ee 
