Värske mustikaga on ravitud maksa ja sapihädasid, soolepõletikke ja maohaavu. Väga hästi mõjub mustikas aga seedehäirete korral. Kõhukinnisuse korral on soovitav värskeid marju süüa 400-600 g päevas, kõhulahtisuse korral kuivatatud marju 40-50 g korraga 3 korda päevas. Ka neerukivide puhul on soovitav pikema aja jooksul mustikaid ja maasikaid tarvitada kas koos või vaheldumisi. Selline toime on neil tänu parkainetele. Mustikamarju, aga ka lehti võib suure parkainesisalduse tõttu ka naha parkimiseks kasutada. Ravimina kasutatakse mustikalehti, kuna need sisaldavad parkaineid rohkem kui marjad. . Mustikas 11.09.2010 Vihterpalu mets Riik: Taimeriik Hõimkond: Õistaimed Klass: Kaheidulehelised Selts: Kanarbikulaadsed Perekond: Mustikas Liik: Harilik mustikas.
Selleks tuleb nad esmalt jätta mõneks päevaks ühekordse kihina päikse kätte närbuma. Seejärel aga tuuakse tuppa ja kuivatatakse pliidil, ahjus või kuivatis. Kuivatamistemperatuur ei tohi olla üle 60 °C, sest muidu mitmed kasulikud ained hävivad. Selliselt töödeldud marju kasutatakse ravimina. Nad aitavad vabaneda mitmetest seedehäiretest, ka lihtsast, kuid äärmiselt ebamugavast kõhulahtisusest. Selline toime on neil tänu parkainetele. Mustikamarju, aga ka lehti võib suure parkainesisalduse tõttu ka naha parkimiseks kasutada. Ravimina kasutatakse mustikalehti, mis sisaldavad parkaineid rohkem kui marjad. Huvitav on ka mustika eluring. Talvel näeme, et mustikavarred seisvad täiesti alasti. Seega on ta heitlehine kääbuspõõsas. Kuid huvitav on tema paljunemine. Seemnetega paljuneb ta harva ja seda siis, kui mõni lind on marja ära söönud ja tema väljaheited satuvad seemnete arenguks sobivasse kohta. Hoopis sagedam on mustikal vegetatiivne paljunemine
Selleks tuleb nad esmalt jätta mõneks päevaks ühekordse kihina päikse kätte närbuma. Seejärel aga tuuakse tuppa ja kuivatatakse pliidil, ahjus või kuivatis. Kuivatamistemperatuur ei tohi olla üle 60 °C, sest muidu mitmed kasulikud ained hävivad. Selliselt töödeldud marju kasutatakse ravimina. Nad aitavad vabaneda mitmetest seedehäiretest, ka lihtsast, kuid äärmiselt ebamugavast kõhulahtisusest. Selline toime on neil tänu parkainetele. Mustikamarju, aga ka lehti võib suure parkainesisalduse tõttu ka naha parkimiseks kasutada. Ravimina kasutatakse mustikalehti, mis sisaldavad parkaineid rohkem kui marjad. Marju on kasutatud riide värvimisel lillaks või punaseks. Värvitaim ka veinitööstuses. Kasutatud kirjandus 1. ,,Meie ravimtaimed" (Mall Värva) 2. Google ,,Mustikas"
Seejärel aga tuuakse tuppa ja kuivatatakse pliidil, ahjus või kuivatis. Kuivatamistemperatuur ei tohi olla üle 60 °C, sest muidu mitmed kasulikud ained hävivad. Selliselt töödeldud marju kasutatakse ravimina. Nad aitavad vabaneda mitmetest seedehäiretest, ka lihtsast, kuid äärmiselt ebamugavast kõhulahtisusest. Selline toime on neil tänu parkainetele. Mustikamarju, aga ka lehti võib suure parkainesisalduse tõttu ka naha parkimiseks kasutada. 8 Ravimina kasutatakse mustikalehti, mis sisaldavad parkaineid rohkem kui marjad. (http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html) Poes võib osta värsked ja külmutatud mustikat, on olemas mustika püree ja mahl, kuivatatud mustikad võib kasutada lisandina erinevate roadega. Mustikat võib kasutada taretis, yammis, koogis, kukklis jne.
Karge maitse on kõrge süsihappegaasisisalduse tunnus. [5] 3) Värvuse järgi värvuse määramiseks vaadeldakse päevavalguses 20 cm paksust veekihti, mis on asetatud valge fooni ette. Akvaariumivee puhul võivad esineda järgmised värvused: värvusetu, kollakas, pruunikas, hallikas, sinakas ja nende toonide vahe- ja üleminekutoonid. Kollakas värvus on tavaliselt mõõduka humiin- või parkainetesisalduse tunnuseks, pruunikas, hallikas või sinakas varjund kõrgendatud parkainesisalduse tunnuseks. Kollakad ja pruunikad varjundid esinevad eriti läbi turba filtreeritud vee puhul. Rohekas, harvemini sinakas, piimjas või punakas värvus koos vees esineva hägususega on vetikate sisalduse tunnuseks.[5] 4) Läbipaistvuse järgi vee läbipaistvust hinnatakse 20 cm paksuses kihis. Läbipaistvust võib hinnata järgmiselt: selge, läbipaistev, peaaegu selge, nõrgalt hägune, tugevasti hägune, läbipaistmatu. Uuritava vee selge või väga nõrgalt hägune
Hõlmad ümardunud tipuga, rootsu ümber sisselõige. Lehelaba pikkus on 7-16 cm, laius 2-8 4 cm, lehed võrsel vahelduvalt. Noored lehed on sageli punakad. Suvel muutuvad lehed aga paksemaks ja nahkseimaks. Lehed on pealt tumerohelised, alt helerohelised, paljad või harva lühikarvased. Septembris hakkavad lehed kolletuma, hiljem pruunistuvad. Mõnel teisendil jäävad lehed kauaks külge, sageli isegi talveks. Lehed kõdunevad aeglaselt suure parkainesisalduse tõttu. Harilik tamm õitseb lehtimise ajal, mis toimub mai lõpul ja juuni algul. Isasõied moodustavad 3-6 cm pikkuse kollalasrohelise rippuva urva, mis asuvad 2-3 kaupa või üksikult möödunud aasta võrse tipul või noore võrse alumises osas. Emasõied moodustavad noorel võrsel 2-3 kaupa pikal punakal varrekesel isasõitest kõrgemal. Sigimik on kolmepesaline, igas pesas kaks seemnealget. Tolmnemist
tal on vähem konkurente. Sobivates tingimustes võib vahel juuni algul kogu maa küüvitsaõitest särada. Kui aga teised taimed ka hästi kasvavad, siis ei suuda küüvits nende vahel muud kui lihtsalt kiratseda. Teadma peab ka seda, et küüvits on küllaltki mürgine ja seetõttu teda niisama suhu toppida ei tohi. Raskematel juhtudel võivat ta isegi surma põhjustada. Samas on teda kasutatud ka ravimtaimena mõningate naistehaiguste puhul. Küüvitsal on ka suure parkainesisalduse ja temast saab musta värvainet.Küüvitsat kasutati vanasti paljude haiguste puhul. Vana rahvas arvas , et küüvitsa marjad peletavad eemale lutikaid ning küüvitsa varsi tarvitai hambavalu korral 7.4 Pikaleheline huulhein Huulheinad on Eesti soode ühed huvitavamad taimed, sest nad on putuktoidulised. Putukate püüdmiseks on neil lehtede servas kuni 6 mm pikkused karvad. Kui putukas, näiteks mõni väike sääsk või kärbes, lendab juhuslikult lehele, siis
valged. Õied kuni 6-õielistes kännastes, õitsemise ajal longus. Õis on kupjas, valge või roosa, taim õitseb mais ja juunis. Viljaks on augustis valmiv kupar. Paljuneb küüvits peaaegu eranditult vegetatiivselt maasiseste võsundite abil. Kasutamine: andromedotoksiini sisalduse tõttu mürgine nii inimesele kui loomadele. Oli kasutusel vähesel määral rahvameditsiinis naistehaiguste puhul. Parkainesisalduse tõttu kasutati vanasti musta värvi saamiseks. Rohurinne liigivaene. Esinevad sinihelmikas, tupp-villpea, rabamurakas, keratarn, palu- härghein. TUPP-VILLPEA Eriophorum vaginatum; nimest: Eriophorum on latiniseeritud vorm kreekakeelsest sõnast eriophoros villa kandev; nimi iseloomustab liikide pähikuid, mis meenutavad villatutte. Vaginatum (lad.k.) tupeline; nimi 50
annaabi.ee 
