Johan Huizinga "Keskaja sügis"
vooruse isiklikkuse erilisusest ja tõstsid nad üles universaalsuse valda. (220)
Hääbuv keskaeg näitab kogu mõttemaailma tema viimases närbumises. Maailm oli täielikult
laiali laotunud kõikehõlmavas sümbolismis ja sümbolitest said kivistunud lilled. ... ammust
aega oli sümbolismil olnud kalduvus puhtalt mehhaaniliseks muutuda. Kord põhimõttena
olemas, ei tärka ta ainult luulekujutlusest ja ekstaasist, vaid kinnitub parasiittaimena
mõtlemise külge ning väärastub lausa maneeriks ja mõttehaiguseks. (221)
Sümboliseeriv mõttevorm oli niisama hästi kui ära pruugitud. Sümbolite ja allegooriate
leidmisest oli saanud tühi mäng, pinnapealne fantaseerimine lihtsa mõtteseose alusel. Sümbol
säilitab oma tundeväärtuse üksnes nende asjade pühaduse kaudu, mida ta sümboliseerib:
niipea kui sümboliseerimine langeb puhtalt religioossest vallast pelgalt moraalsuse valda,
näeb teda lootusetus väärastumises. (222)
.
annaabi.ee 
