funktsionaalsed) doktriinid ja kontseptsioonid - see nähtus on jälgitav ligikaudu XIX saj. keskpaigast kuni II Maailmasõjani. Pärast seda on teooriates eriti viimastel aastakümnetel täheldatav järjest suurenev vastastikuste mõjutuste saamine ning eriti riigiteooriate osas sotsioloogiliste käsituste levimine. Taustaks sellele on tendents, et sotsiaalsete protsesside reguleerimisel loovutab kaasaegne riik järjest enam traditsiooniliselt temale omistatavaid funktsioone kas nn parariiklikele (kvaasiriiklikele) või erastruktuuridele. Põhiline lahkmejoon käsitustes tundub tänapäeval kulgevat ühelt poolt riigi organisatsioonilise ning teiselt poolt funktsionaalse käsituse vahel. Parariiklikeks (ka kvaasiriiklikeks ehk justkui riiklikeks) riigi süsteemi struktuuriühikuteks peetakse organisatsioone, mis ei kuulu otseselt täidesaatva riigivõimu süsteemi, kuid osalevad ministeeriumist
jälgitav ligikaudu XIX saj keskpaigast kuni II Maailmasõjani. Pärast seda on teooriates eriti viimastel aastakümnetel täheldatav järjest suurenev vastastikuste mõjutuste saamine ning eriti riigiteooriate osas sotsioloogiliste käsituste levimine. Taustaks sellele on tendents, et sotsiaalsete protsesside reguleerimisel loovutab kaasaegne riik järjest enam traditsiooniliselt temale omistatavaid funktsioone kas nn parariiklikele (kvaasiriiklikele) või erastruktuuridele. P.2. Kontinentaalne ehk romaani-germaani õigussüsteem Kontinentaalne ehk romaani-germaani suur õigussüsteem tekkis XII-XIII saj mandri-Euroopa keskosas. Ajalooline taust: tollal sai alguse ilmaliku eraldumine kanoonilisest; ühiskonna areng viis feodaalselt killustatuselt rahvusriikide tekkele absoluutse monarhia vormis. Õigusnormide ülesandeks oli korra tagamine ühiskonnas, kuid barbarite õigus oli jäänud
annaabi.ee 
