-klienditeenindajal on ainuke viis veenduda selles,kas suhtlusahel toimis ja jõudis eesmärgini: tagasiside kõsimine ja andmine. *Verbaalsed suhtlusvahendid. - suulised, sõnalised, või helilised suhtlisvahendid. -Loomulik keel : kõne kiirus, rütm, paus nind nende asukoht kõnes. -Paralingvistilised vahendid, nt mitmesugused häälitsused, nutt, naer, ohkamine, köhatamine ja intonatsioon. Siia kuuluvad ka nn parasiitsõnad. -Paralingvistilisi suhtlusvahendeid on raskem tahtekontrollile allutada kui teisi verbaalseid. -Suhtlusvahendid ja seetõttu tuleb suhtlemisel neile ka erladi tähelepanu pöörata. *Küsimustele vastamine -kõige tüüpilisem kliendiga suhtlemise viis -oskuslik vastamine kliendi küsimustele kliendi rahulolu, müügi potensiaal -küsimused võib jaotada kahte suuremasse rühma : suletud ja avatud küsimused. SULETUD kas ma saan teid aidata? ( jah v ei) AVATUD kuidas ma saan teid aidata?
mitmeaastane protsess. Teiste loomaliikide suhtluskäitumine on instinktiivne, mitte sotsiaalselt õpitud. Keelelise suhtluse eesmärgid: 1.info vahendamine - semantiline informatsioon - statistiline informatsioon 2.emotsionaalse seisundi väljendamine (nt vandumine), eesmärgi saavutamise soov (nt palumine), suhete kindlustamine (nt tervitamine) jne. Inimene vahendab infot ka sõnu kasutamata. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab: 1.paralingvistilisi vahendeid (kaasnevad häälekasutusega) 2.ekstraverbaalsed kommunikatsiooni (kehakeel) Hääle abil väljendatakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente (häälikuid, rõhku, intonatsiooni). Sageli vahendab hääl tahtmatult ka saatja emotsionaalset, tervislikku jm seisundit (norskamine, naermine). Hääle kõrgus ja tugevus annavad infot rääkija emotsionaalse seisundi, isiksuse, vanuse jms kohta. Kõri asendit või suuõõnte kuju muutes saab lisada häälele nüansse
helilisteks suhtlusvahenditeks. Nendeks on: · Loomulik keel, milles järgitakse kõne kiirust, rütmi, pause ning nende asukohta kõnes. Kõne sisust arusaamine ja tõlgendamine sõltub väga palju sellest, kuidas kõneldakse, kui kiiresti ja millise hääletooniga, mida rõhutatakse pausidega jne. · Paralingvistilised vahendid, nt mitmesugused häälitsused, nutt, naer, ohkamine, köhatamine ja intonatsioon. Siia kuuluvad ka nn parasiitsõnad. Paralingvistilisi suhtlusvahendeid on raskem tahtekontrollile allutada kui teisi verbaalseid suhtlusvahendeid ja seetõttu tuleb suhtlemisel neile ka eraldi tähelepanu pöörata. Soovitus: Kas olete kunagi oma kõnelemist ise kuulnud? Kui mitte, siis lindistage võimalusel oma vestlus kellegagi või lugege nt diktofoni mõni tekst. Kui teete seda esimest korda ja asute seejärel öeldut kuulama, siis olete kuuldust ilmselt üllatunud. Teile on siiani tundunud enda hääl hoopis teistsugune ja palju meeldivam
selgitatakse näidendi mõttesisu vms. Ülesannete alusel, mida remargid täidavad, jagunevad nad põhiliselt kahte rühma. o Remargid kirjeldavad (võimaliku) teatrietenduse mitteverbaalseid komponente. Remarkides kirjeldatakse: o etenduse visuaalset külge (lavapilt, valgustus, tegelaste välimus, miimika, liikumine, tumm-mäng jne.); o etenduse helitausta (mitmesugused hääled, mürad, muusika jne.); o dialoogi paralingvistilisi omadusi (intonatsioon, kõnetempo, hääletugevus jne.). o Remargid lisavad dialoogile autorikommentaari. Nad võivad sisaldada: o tegelaste autoripoolset iseloomustust (ka tegelaste siseelu kirjeldusi); o autori arutlusi, oma taotluste selgitamist, teose omatõlgendust; o vastuvõtja (publiku) oodatavate reageeringute kirjeldamist. Kui lähtuda lavastuse loomise käigust, on otstarbekas jagada remargid kolme rühma:
Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, zestid, miimika, pilgud jne) vahendeid. Inimkeele olemuslikud omadused: - Keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol) - Keelemärgi diskreetsus e eristatavus - Keelesüsteemi duaalsus e kaksikliigendus: (häälikute süsteem: keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest e häälikutest; tähenduste süsteem: keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest e märkidest).
- ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, zestid, miimika, pilgud jne) vahendeid. Inimkeele olemuslikud omadused: - Keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol) - Keelemärgi diskreetsus e eristatavus - Keelesüsteemi duaalsus e kaksikliigendus: (häälikute süsteem: keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest e häälikutest; tähenduste süsteem: keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest e märkidest).
kui hinnangu õpilase eksimusele. Kirjanduses leidub näiteid, kus kogu dialoog piirdub paari ebatsensuurse sõnaga. Ometi võimaldab partnerite ilmekas intonatsioon üksteist mõista. Kehtib seaduspärasus "Mõte valitseb tähenduse üle" Selline olukord tekitab raskusi dialoogide mõistmisel ilukirjanduslikes tekstides. Ühtlasi ei õnnestu ka ilmekas lugemine. Lahenduseks on otsekõnele lisatud saatelaused, milles kirjeldatakse kaasnevaid paralingvistilisi vahendeid, intonatsiooni ja mõnikord ka kõneleja kavatsusi. Dialoogi puhul ei piisa tihti repliigi tähenduse mõistmisest, vaja on aru saada partneri mõttest ja kavatsustest. Monoloog on hargnenud kõne, mida genereerib üks isik. Produtseeritud sidus tekst koosneb ühest või mitmest ütlusest (mõtestatud lauserühmast). Mahukad kirjalikud tekstid koosnevad paljudest väidetest, mille hulk pole piiratud. Monoloogid on otstarbekas rühmitada suulisteks ja kirjalikeks