Peet Vallak “Elu nullpunkt” ja “Epp Pillarpardi Punjaba potitehas”
uurida. Tormakad ja mõtlematud teod viivad küll kiire lõpuni, kuid alati ei pruugi see
olla oodatud tulemus.
Varasemates teostes ei tõusnud konflikt negatiivse ja positiivse võitlusest.
Tavaliselt maalis autor mingi omapärase, positiivsusest kaugele jääna eranditüübi,
kuid ei vastandanud talle positiivset tegelast. (Puhvel, 1936, lk426.) Novellis "Teod
pahupidi" on aga peategelaste näol kujutatud mõlemat tüüpi. Kuigi nii Lui Ränneldil
kui ka Ants Paoskil on oma tõde, kujutatakse esimest pigem negatiivse ja teist
positiivsena, kes halva mõju üle võidu saab. Mõnes mõttes on see minu arvates kogu
novellikogu kõige õpetlikum lugu.
Teistlaadi novellid on sarjast Lambavarga Näpsi lorijutte. Lorijutt on
rahvapärane termin, see tähendab, et sisu ei vasta täpselt tõsidusele, sisaldab
väljamõeldist, luiskamist, et asja huvitavamaks teha.(Palgi, 2011, lk398.) Eelmistest
eristab neid lugusid seega humoorikas fantastilisus