Õigus maale jäi seejuures maaomanikule ning kui lepinguaeg lõppes jäid ka hooned maaomanikule. Sellise õiguse eest tuli isikul maksta kas ühekordset või perioodilist maksu. Superficies on aluseks ja eeskujuks tänapäevasele hoonestusõiguse instituudile. Kõik mis on ehitatud maa peale, sellest hetkest on see maatükiosa. (nt kui puu juurdub, siis muutub automaatselt). Kui ei ole osa, siis on superficies Roomas eristati peamiselt kaht pandiliiki: Fiducia cum creditore contracta - võlgnik võõrandas pandieseme (pidulike tehingute mancipatio või in iure cessio teel) võlausaldajale, sõlmides ühtlasi lepingu, millega võlausaldaja kohustus asja samal teel tagasi võõrandama kui kohustus täidetud või kustunud. Kui kohustust ei täidetud, jäigi asi võlausaldajale. Pignus oli käsipant tänapäevases mõistes. Kui hiljem muutus pignus tähistuseks ainult
nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole kohaselt täidetud. Pantijaks võib olla nii võlgnik kui ka kolmas isik. Pandiga võib tagada igasugust rahalist või rahaliselt hinnatavat nõuet, tingimuslikku nõuet ja ka tulevikus tekkivat nõuet. Pandiga on tagatud ka nõudega seotud kõrvalnõuded, sh intressid ja leppetrahvid, juhul kui seaduses või lepinguga ei ole sätestatud teisiti. Vallas- ja kinnispant Asjaõigus tunneb kahte pandiliiki: 1) vallaspanti ehk vallasvara tagatisel antavat panti ja 2) kinnispanti (hüpoteeki) ehk kinnisvara tagatisel antavat panti. Vallas- ja kinnispandi eristamine sai võimalikuks kinnistusraamatute süsteemi rakendamisega. Nõude tagamisel vallasvara pantimisega võib pantimine toimuda kahel erineval viisil, need on vallaspandi liigid: 1) Käsipant panditud asi antakse üle pandipidaja valdusesse
Superficies on aluseks ja eeskujuks tänapäevasele hoonestusõiguse instituudile. 4) pant Võlausaldajale tagatise andmiseks, et tema võlg tasutakse, on tavaliselt kaks võimalust: võlgniku isiklik vastutus kas oma isikuga või käendajate abiga või siis vastutus mingi asjaga ehk pandiks andmine. Kui tänapäeval eelistatakse viimast ehk pandi võtmist, siis roomlased eelistasid pigem isiklikku vastutust. Roomas eristati peamiselt kaht pandiliiki: a) fiducia cum creditore contracta – selle puhul võõrandas võlgnik pandieseme (tavaliselt pidulike tehingute mancipatio või in iure cessio teel) võlausaldajatele, sõlmides ühtlasi pactum fiduciae ehk lepingu, millega võlausaldaja kohustus asja samal teel tagasi võõrandama kui kohustus täidetud või kustunud. Kui aga kohustust ei täidetud, jäigi asi võlausaldajale. Võlgnik saab oma asja kohustuse täitmise korral tagasi nõuda ka actio fiduciae’ga.
annaabi.ee 
