Antiigist võeti üle armastatud poeetide pärgamine. 51. Milline on eepose roll rahvusliku ajaloomälu talletaja ja rahvusliku eneseteadvuse loojana Kreekas ja Roomas ning hilisemal ajal? Eeposed andsid tavaliselt edasi rahvuslikke kangelaslugusid ja müüte jumalatest. Sellised kujutused, mis on seotud mingi kindla rahvaga, ühendavad rahvast ning kasvatavad eneseteadvust. Eepost võib vaadata kui riikliku institutsiooni, Homerose eeposeid näiteks esitati Panatenaiadel. Vergiliuselt telliti Juliuste suguvõsa ja Rooma ajalugu ühendav eepos. Eepostel on tihti ka ajalooline tagapõhi, mis aitab tähtsaid ajaloosündmusi rahva jaoks pidevalt elus hoida. Renessansi ajal tekkis taas vajadus suurte narratiivide järele, eelkõige rahvuseepose järele. See oli seotud rahvaste eneseteadvuse tõusuga. Mõningad näited: Kangelaslaul, lugu- Homeros, Ilias, Odüsseia, Apollonios Rhodios ja Valerius Flaccus, Argonautika Vergilius, “Aeneis” Nonnos, Dionysiaka
Antiikaja kriitikat huvitas ka küsimus, kas Homerose eeposed on säilinud algkujul. Homerost publitseerides ja kommenteerides märkasid antiikaja uurijad poeemides mitmeid süzeelisi lahkuminekuid, vasturääkivusi, kordumisi, stiili ebaühtlust. Neid puudusi seletada sellega, et Homerose tekst olevat halvasti säilinud ja sellesse sugenenud meelevaldseid vahelisandeid. Arvati ka, et kui türann Peisistratose algatusel hakkasid rapsoodid Ateenas 6. saj. riiklikel pidustustel, nn. suurtel panatenaiadel Homerose poeeme ette kandma, siis kirjutas võib-olla mingi komisjon poeemid üles ja võttis nende tekstides ette redaktsioonilise muudatusi. Ühe teise hüpoteesi järgi polevat Homeros kasutanud kirja, ta teosed olevat säilinud ainult suuliselt, rapsoodide mälus üksikute laulude näol. Viimastes võis tekkida ka moonutusi, kuna Peisistratose ajal need üksiklaulud kokku koguti ja kirja pandi. Homerose eeposte algses terviklikkuses aga üldse ei kaheldud. Sel seisukohal asusid ka
Promachose pronkskujuga, protsessioonitee aga suundus Akropoli sügavusse, mille keskseks hooneks oli Neitsilikule Athenale pühendatud Athena Parthenoni tempel ( 447-438.a.eKr., arh. Iktinos ja Kallikrates). Oma nime olevat tempel saanud cellast eraldatud läänepoolse ruumi järgi, mida nimetati parthenon ruum tütarlastele. Seal kudusid tütarlapsed rüüd, mis iga nelja aasta järle toimuvatel pidulikel protsessioonidel panatenaiadel - Athenale annetati. Parthenoni puhul äratab imetlust mõõdutunne ja peen ehituskunstiline arvestus. Selle 24 meetri kõrguse dooria stiilis peripteeri mõõtmed on tagasihoidlikud ( alus 31 / 70 m, sammaste kõrgus 10,43m; lühemal küljel 8, pikemal 17 suhteliselt tihedalt asetatud sammast). Ebatavaline on olnud aga ehitusviis, sest sirgjoon, täisnurk ja mehaaniline kordus on siin elastsema terviktunnetuse nimel kõrvale jäetud. Kreeklased teadsid, et ruum ja valgus
annaabi.ee 
