püüab väita, et töö pluss vaeb võrdub armastus. Sellepärast peakski igaüks tegema rasket tööd suhte nimel, sest olla armastatud, on suurim kingitus, mida inimene endale teha saab ning tõeline suhe muudab meid paremaks, õpetades hoolima, arvestama teistega ning samas teeb õnnelikuks.97 Olen veendunud, et rahulolu on suurim nauding, mida endale pakkuda suudame. Eriala valides arvestatakse mitut faktorit. Kindlasti lähtutakse tulevastest võimalustest ning suurest palganumbrist, kuid kahjuks jäetakse tagaplaanile unistused ja enesevajadused, kuigi need on just asjaolud, mis peaksid saama määravaks töökoha valikul. Kuna inimesed ei tee seda, mida tegelikult soovitakse, olemegi tihti nukrad ja kurnatud. Igaüks peaks järgima ikkagi oma sisetunnet ning tegelema sellega, mis teeb teda tõeliselt õnnelikuks ning rahulolevaks.71 Tõdemus, et igaüks on oma saatusesepp ning õnnevalaja, peab paika, sest ainult ise saame muuta oma elukäiku
kõik korras, kuid siiski nagu võib näha on olemas töökohti, kuid inimesed ei soovi neid, sest nad on nii väikse palgaga, et mina ei mõistaks neid inimesi iial hukka, sest miinimumpalgaga pole kahjuks midagi teha, aga inimestel ei jää midagi muud üle kui teha seda tööd. Kuid on ka inimesi nagu mina, kes ei jaga seda seisukohta, et peab olema töö, kuigi see töö ei vääri seda nimegi. Ehk jõuame selleni, et paljuski inimeste heaolu seisneb nende palganumbrist, kuid kuidas me saame nimetada ennast heaolu ühiskonnaks, kui palk mida makstakse ei anna inimestele võimalust elada täisväärtusliku elu. Koguaeg saad lugeda jälle uudiseid, et Eesti keskmine brutopalk on jälle kasvanud ja ,et kui hästi meie rahvas elab, kuid minu arvates see on täielik absurd. Inimeste maksejõukus ei kasva mitte mingil moel, lähed poodi ja näed, et asjad kallinevad palju kiiremini kui inimese palk jõuab kasvada. Nagu ma eelnevalt mainisin
Selleks, et ettevõtte lähtuks ka siseklientide huvidest, tuleb siseklientidele tagada vastavad tegevused. Nendeks on (Tooman, Mae 1999:233): töötajate informeerimine, töötajate koolitamine, tutele töötajatele kohanemis- ja koolitusprogrammide tagamine, töötajate motiveerimine. Selleks, et siseklient tootest huvituks, tuleks ka tema jaoks toode muuta atraktiivsemaks. Ei piisa vaid heast palganumbrist ega lihtsast tööst. Kui toode on atraktiivne ka sisekliendi jaoks, siis suudab ta seda ka innustavalt pakkuda välisklientidele. Ta tunneb toote vastu huvi ja suudab seda äratada ka väliskliendis. (Tooman, Mae 1999:233) Sisekliendil on ka omad vajadused, et ta tunneks ennast ettevõttes hästi ning väärtuslikuna. Selleks, et siseklient tunneks ennast organisatsioonis hästi, on vaja tunda, et ta kuulub kuhugi kogukonda ning on teistega võrdsel tasandil. Siinkohal on toodud
Selle aluseks on traditsiooniliselt hea haridus, mis ei lasknud eestlasel ka okupatsiooniajal muutuda homo sovjeticuseks. Kuidas mina, täna 18-aastane abiturient elluastuja, kujutan ette oma õnneotsinguid? Usun, et tänases varakapitalistlikus ühiskonnas on edu ja õnnelikkuse aluseks haridus. Hea haridus tagab ka hea töökoha ja rahuldava sissetuleku. Õpingutes ning tulevases erialavalikus tuleb aga lähtuda eelkõige südamesoovist, mitte loodetavast palganumbrist. Kas massiliselt ülikoolides tudeerivad juristid ning majandusteadlased on tõesti hingelt advokaadid ning majandusmehed? Kavatsen oma õnneotsingutel kuulata südame häält ning soovitan seda kindlasti ka teistele omavanustele. Kuid on veel midagi, ilma milleta pole võimalik õnnelik olla see on iga inimese igiomane soov armastada ning olla armastatud. H. Fielding on öelnud, et: ,,Armastuse meeletuses on rohkem tõelist õnne, kui kogu filosoofia tarkuses." Jah
optimistlikult. Mõningane erinevus tekkis selles, et kui 56% isadest näitas üles rahulolu lapse tulevikuga Tallinnas, siis emad olid pigem rahul Eestis üldiselt (53%). Ka olid naiste hinnangud väga suurele rahulolule meeste omadest kõrgemad ja seda nii Tallinna kui ka Eesti osas. 4. Sissetulek Analüüsides seda, kas saab välja tuua mingeid erinevusi inimese sissetuleku ja keskkonnaseisundi muretsemise osas, ei saa esitada olulisi erinevusi – ühtviisi murelikud on kõik, olenemata palganumbrist. Samas võib välja tuua teatud erinevused, mis puudutavad hoiakut, kas inimene ise keskkonnaseisundi parandamiseks midagi ära teha saab. Saab väita, et mida kõrgem on inimese sissetulek, seda optimistlikum ta antud küsimuses on. Teiseks väga selgeks mõjutajaks on aga asjaolu, et madalamate sissetulekutega vastajad veedavad enamuse aastast Tallinnas ning ühes ja samas keskkonnas viibimine tingib ilmselt negatiivsemaid hinnanguid (Uljas, 2001).
Eesti inimesed, ka naised on harjunud omaette asju ajama - kui miski ei lähe nii nagu peab, siis süüdistatakse ikka eelkõige iseennast. Ja kui naine saab mehega võrreldes sama töö eest vähem palka, siis võib naine vaid arvata, et küllap ta lihtsalt ei ole väärt kõrgemat palka. Naise (aga üldse eesti inimese) mõttevool areneb sealjuures edasi: kui veelgi pingutan, küllap siis saan ka parema palga. Sellises lootuses võivadki nad ilmselt kõrgemast palganumbrist unistama jääda. Naised on harjunud/leppinud madalama tasutatusega ja tööandatel ei tule ilma konkreetse naiste signaalita mõttessegi, et naiste palk peaks olema võrdne meeste omaga. Selline on minu meelest tüüpnäide Eesti inimese alalhoidlikkusest ja kannatajameelest, kes arvab , et külll olukord paraneb kui aga ise ennast muudan. Tithipeale lahenebki asi, kuna naisel harjub oma allasurutusega, ega oskagi midagi paremat tahta. Kui aga pole enam soove, pole ka probleemi.
annaabi.ee 
