otsas kukk, kes kaitseb kurjuse eest. • Kana pidi tooma surma, juhatab teed teises hinges. Liikuvad tähtpäevad ja pühad • Vastlapäev- teisipäev, 7 päeva enne lihavõtteid; päikest rohkem lumi hakkab sulama. (3.veebruar kuni 9. märts). See aasta on vastlapäev 4.märts • Palmipuude püha ehk urbepüha- pühapäev enne lihavõtteid (15.märts kuni 18.aprill). Sel päeval on levinud pajuurbadega urbimine, see tähistas tervist, edu ja õnne; hommikul äratati ja löödi " jalad kergeks, silmad selgeks, näpud virgaks, tark meel pähe ja hääd sõnad suhu". Urbijale kingiti mune, ja "urvad sulle ja muna mulle", ütles urbija. • Vaikne nädal- vaikne neljapäev ja suur reede. Vaikuse nõue, et keeldmüra teha. Tähtsamad pühad neljapäev ja reede. Suur reede on Kristuse surmapäev st peetakse teda halvaks päevaks. (20.märts kuni 23.aprill)
lastega meisterdamisel ära igasuguseid pabereid, torusid, kõrsi, lõngu, niite, topse, taldrikuid, mulda, kive jne: 1. Nähtamatud seemned lk.4 2. Omaenda supiroheline lk.5 3. Linnupesa lk.9 33 4. Juba linnukesed lk.10 5. Pääsuke lk.12 6. Vares lk.13 7. Sula lk.14 8. Puukoor lk.15 9. Volditud pajuurvad lk.29 10. Liblikas õiel lk.31 11. Roniv lepatriinu lk.32 12. Pajuurbadega kaetud munad lk.38 13. Maikellukesed lk.47 14. Taldrikulilllk.55 15. Trompetnartsiss lk.55 16. Konn lk.58 Lisa 21. Looduse vaatlusvihikust lk.9 Lisa 22. Looduse vaatlusvihikust lk.10. Lisa 23. Aiatuuliku askeldused: keskkonnategevusi lasteaias. 34 KOKKUVÕTE Mõnedki lapsed tutvuvad loodusega läbi autoakna ja sellest, kuidas lilled õitsevad ja linnud laulavad, on neil ähmane ettekujutus
10. märtsil või 3.12. septembril. Kuukalendri järgi eelneb pajukuule, mis kestab 15. aprillist kuni 12. maini, lepakuu ja järgneb viirpuukuu. Urbepäeva ehk palmipuudepüha peetakse Eesti rahvakalendris pühapäeval enne lihavõtteid ning see märgib ühtlasi lihavõttepühade-eelse nn suure nädala algust. Urbepäeva traditsioonides on olulisel kohal pajuurvad, sageli tuntaksegi urbepäeva (urvapäeva, urvepüha, urvsipüha, Lutsis urgõpäiva) nime all. Pajuurbadega löömine (urbimine ehk urvitamine) või mõne muu puu (palmi, pöögi, kase, elupuu, kuuse jne) vitstega peksmine on rahvusvaheline komme, mille tekkeaeg ulatub eelkristlikku perioodi. 9 4. Aed-õunapuu (Malus domestica) Aed-õunapuud hakati kultiveerima umbes 20 000 aastat tagasi ja sellega võib ta olla esimene kodustatud taim. Aed-õunapuu looduslikuks eellaseks peetakse
palmipuudepühaga samal päeval. Selle päeva hommikul äratati pereliikmeid ja naabreid pajuokstega lüües. Tihti oli urbijaks maja peremees või mõni muu auväärne pereliige. Usuti, et see, kes tõuseb sängist kohe esimese oksapuudutuse peale, on virk kogu järgneva aasta. Laisem tõusja pidi järgnevaks aastaks jääma laisaks. Urbijad pidid okstega lüües ütlema teatud maagilisi sõnu. On teada isegi pikki urbimise laule. Mõnikord urbiti ka loomi laudas ja viidi pajuurbadega oksi põllule. Urbimise kombestikust kumab selgesti läbi maagilist tähendust. Inimene, koduloom või põllumaa sai urbimise kaudu osa sellestsamast uuendavast ja noorendavast elujõust, mis paistis välja pajutibudest tulvil okstest. Puude urbade seas oli meie rahva pärimuskultuuris olnud eriline koht veel lepa urbadel. Lepa vanad emasurvad olid tuntud vahendiks seedimist korrastava tee valmistamisel. Kuid lepaurvad olid ka üldtuntud viljasaagi ennustajad. Rippuvaid
annaabi.ee 
