Seemned on õlirikkad, õli sobib nii toidu- kui valgustiteõliks. Õlitaimena väärtust ei oma seemnete ebaühtlase valmimise tõttu. Seemnetest võib valmistada sinepipulbrit. Põllu väetamine Väetamine on põllumajanduslik tegevus, mille käigus mulda viiakse taimede kasvu soodustamiseks väetist, mis sisaldab taimetoiteelemente. Sõltuvalt väetamise ulatusest saab eristada hajusat ja paiklikku väetamist, esimesel juhul väetatakse taimi kogu nende kasvuala (põllu) ulatuses, paiklikul väetamisel aga suunatakse väetis taimele võimalikult lähedale. Väetistega antavate toiteelementide koguste määramisel tuleb lähtuda mulla toitainete sisaldusest, kasvatatava teravilja vajadustest ja planeeritavast saagist. Taliteraviljad reageerivad hästi orgaanilisele väetisele ning ka selle järelmõjule. Orgaanilistest väetistest sobib künni alla anda sõnnikut või liblikõieliste ädal haljasväetisena. Iga taliviljale antud sõnnikutonn vähendab mineraalväetistega antavat
taimedele idanemisjärgselt toitaineterikka keskkonna, mille tulemusena võib oodata saagi tõusu 10...20%. Külviaegseks väetamiseks sobivad kvaliteetsed granuleeritud mikroelementidega rikastatud kompleksväetised. Külviaegse väetamise kõige progressiivsemaks viisiks on paiklik väetamine, kus mineraalväetised (nt granuleeritud kompleksväetised) viiakse mulda koos külvisega kombineeritud külvikuga seemnetera kõrvale ja sügavamale. Et paiklikul väetamisel toiteelemendid oma soodsa asukoha tõttu on taimedele paremini kättesaadavad, võib väetise normi vähendada 15...20% võrra. Külviaegse väetamise üheks viisiks on ka külvise töötlemine (pritsimine või puuderdamine) kontsentreeritud mikroväetistega. Siin on võimalik kasutada eelnevalt töödeldud seemneid. Kasvuaegne väetamine on täienduseks külvieelsele või ka külviaegsele väetamisele kõikide kultuuride kasvatamisel
cm sügavamale sellise asetusega, et 1 väetiserida on kahe teravilja tera kohta. See on nii, sest juured lähevad sügavamale. Teraviljade künnisügavus on 3...5 cm. Kuna paiklikul väetamisel satub väetis taimekasvuks kõige ideaalsemasse kohta, võib väetisnormi vähendada 10...20%. Suurema saagi saamiseks pole see siiski soovituslik. 20 II VÄETISED 2) Külvise töötlemine seoses väetamisega mikroväetised ja liblikõieliste
Suured (90…100 t/ha) sõnnikunormid ja ka käärimata sõnnik halvendavad mugulate maitseomadusi ja vähendavad tärklisesisaldust. Kartuli väetamisel tuleb arvestada saagi kasutamise eesmärki. Kõige suuremate normidega võib väetada söödakartulit ja kõige tagasihoidlikumalt toidukartulit. Üleväetamisel halvenevad saagi kvaliteet ja säilivus. Kõige efektiivsem on anda mineraalväetised kartulile mahapaneku ajal paiklikult ridade kõrvale ja 5…6 cm sügavamale mulda. Paiklikul väetamisel võib väetise normi vähendada 20…25%. PK-väetiste planeerimisel tuleb lähtuda mulla väetistarbest. Suurte fosfori normide suhtes on kartul vähetundlik ja neid võib kasutada rohkem andes ära ka kartulile järgneva teravilja fosfori. Kõrgem fosfori foon vähendab lämmastikuga üleväetamise ohtu. Kaaliumväetistest sobivad kartulile kloorivabad väetised. Nende puudumisel tuleb kaaliumväetised viia mulda sügisel. Söödajuurviljad ja söödakapsas
annaabi.ee 
