peigmehe ema. Kõige tähtsam kuulueide omadus oli kõneosavus: ta pidi ümbernurgajutuga teada saama, kas tulevane kosilane on ikka oodatud ja igati tema häid omadusi kiitma. Kindlasti pidi tal viinapudel ehk kuulupudel kaasas olema. Võesti pudel vastu ja joodi sellest, siis olid lootused kordaminekuks kõige paremad; pandi kuulupudel aga avamata kõrvale, tähendas see järelemõtlemist ja tagasiandmine muidugi seda, et kaup jääb katki. Kosjaskäimiseks oli vanasti kindel aeg, kuigi see paikkonntiti erines. Audrus peeti sobivaks talve. Tori rahvas leidis, et paras aeg on just hilissügisel. Viljandlased nimetasid kosjakuudeks novembrit ja märtsi. Kõige paremini sobis aga noore kuu neljapäev , siis oli kindel, et noorik ruttu vanaks ei jää. Samuti pidi noor kuu tagama palju terveid lapsi. Pärnu kandis öeldi, et noore kuu neljapäeval käi kosjas, vana kuu reedel puhasta kerist ! Kosja sõitis peigmees koos isamehega. Nimetusi on isamehel olnud mitmeid: raudkäsi,
Ka jaapanlased uskusid lõhnaainete kaitsevõimet halva eest. Enne palvetamist hõõrutakse lõhnavat pulbrit kätele. Nagu ortodoksidel on ka sintoismis säilinud iidne komme altaril põlevat suitsu enda ja kaaslaste peale juhtida. Usuti, et algusaegadel oli kõigel hea lõhn, isegi sellel, mida praegu peame halvalõhnalisteks. Matusetseremoonial süütab noorim laps lõhnavatest puudest koolnu tuleriida. (Worwood 102, 281-282). Ameerika põlisrahvaste uskumused erinevad paikkonntiti, siiski on nad kõik animistlikud ja kasutavad ühe ühise elemendina higistamistelki, mille kuumadel kividel kasutatakse salveid. Inimesed telgis ütlevad kordamööda palveid ja tänusõnu, samal ajal helisevad kõristid ja taotakse trummi. Lõhnavaid taimi kasutatakse nii isiklikes talismanides kui tõrvikutes, oluliseks peetakse kuuske, salveid, mändi, kadakat, lõhnheina, seedrit, koirohtu, palve-lavendlit. Kadakat põletatakse mitmetes kohtades
annaabi.ee 
