karvastik on suvel hõredam ning pruunikashalli või roostepruuni värvusega. Toitumine · Valgejänes on rangelt taimetoiduline, tema toiduks on rohttaimed (eelistatult kõrrelised ja liblikõielised), paju, kase, haavaoksad ja võrsed ning koor. Kasekoor Nisu Liblikõelised Käitumine ja elupaik · Valgejänes on üksikult elav, paigatruu ja väheliikuv loom. · Elupaigana eelistab metsi ja rabasid (enamasti okaspuudega), aga kohata võib teda ka mujal metsades, kust halljänes teda minema ei ole tõrjunud. Areng · Pojad sünnivad aprillist augustini. · Poegade arv 1--6. · Vastsündinud kaaluvad umbes 100 g. · Taimetoitu hakkavad tarvitama juba teisel elunädalal. · Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3--4 aastat, rekordiliselt isegi 13 aasta vanuseks.
Kuna tal on lihtsa ehitusega magu, siis on toidu paremaks omastamiseks välja kujunenud koprofaagia (enda väljaheite söömine). Tänu sellele suudab ta toidust omastada enamiku toitainetest ja energiast. Elupaik ja eluviis Halljänes on päritolult stepiloom. Eestis asustab ta avamaastikke, mis on peamiselt põllud ja heinamaad, aga ka metsaservi. Aktiivsem on ta hommiku- ja õhtuhämaruses, mõnikord ka päeval. Halljänes on paigatruu loom, kes ei liigu reeglina eriti laialt ringi. Ööbimiskohaks valib ta tavaliselt lihtsa maasse kraabitud lohu. Sigimine Halljänes on polügaamne loom. Tavaliselt sigib ta kaks, vahel harva ka kolm korda aastas. Suvises pesakonnas on tavaliselt poegi rohkem kui kevadises. Eestis on keskmiselt kolm poega pesakonnas. Tiinus kestab tal 40-44 päeva. Areng Pojad on sündides hästi arenenud. Ta imetab poegi umbes kuu aega. Peale ühte kuud on pojad juba iseseisvamad
..4 5.Metskitsed talvel.................................................................................................................. 5 METSKITS Metskits (ka kaber ja kabris; ladinakeelne nimetus Capreolus capreolus) on hirvlaste sugukonda metskitse perekonda kuuluv sõraline. Metskits on Eestis üks tavalisimaid ulukeid, kes on Eesti aladel elutsenud juba ligi 10 000 aastat. 2008. aasta loenduse järgi elab Eestis 63 000 metskitse, tegemist on väga paigatruu liigiga. Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. 1. Välimus Metskits on meie metsade üks ilusaimaid ja graatsilisemaid loomi. Tal on sihvakas keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed. Sokud kannavad enamuse aasta
Metskitsede arvukust Sokud võitlevad ning määravad kiskjalised. võitja annab Lumerohke talv võib geneetiliselt saada saatuslikuks. tugevamaid järglasi. Jaht (salaküttimine) Jaht Toiduahel Oder - metskits hunt Lutsern metskits - ilves Kokkuvõte Metskits on herbivoor. Metskits on üks tavalisemaid ulukeid, keda võib metsas, metsaservades ja põldudel kohata. Ta on üldiselt paigatruu loom. Metskitsede populatsioon Eestis on stabiilne Metskitsede arvukust määravad kiskjalised. Metsmaasikas Metsmaasikas (Fragaria vesca) Välimus Õied asuvad väheseõielises kännases. Õieraod on pikad, lidus karvadega. Vili valminult helepunane, meeldivalt lõhnav ja maitsev. Taimel on kolmetised liitlehed. Lehed on hambulise serva ja lidus karvadega, pealt tumerohelised, alt sinakad.
Valgejänese kõrvad ei ole väga pikad. Need ulatuvad vaid ninamiku tipuni või pisut üle selle ja on tahapoole painutatud. Saba on lühike ja ümar, kas üleni valge või väheste tumedate karvadega ülapoolel. Käpad on üsna laiad. Tallad on kaetud tihedate jäikade karvadega, mis annab loomale hea toe lumel liikumiseks. (wikipeedia.org). 2 ELUPAIK JA LEVIK Valgejänes on üksikult elav, paigatruu ja väheliikuv loom. Päris lagedale tuleb harva: elupaigana eelistab metsi ja rabasid (enamasti okaspuudega), aga kohata võib teda ka mujal metsades, kust halljänes teda minema ei ole tõrjunud. (blogspot.com) Valgejänes on Põhja-Euroopa kõige põlisem, kuid mitte kõige levinum jäneslane. Valgejänes on levinud suurel maa-alal Põhja-Euraasias Skandinaavia poolsaarest kuni Tšuktši poolsaareni ning Põhja- Jäämerest kuni Kasahstani, Mongoolia ja Põhja-Hiinani
mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. (Eesti imetajad) Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Seetõttu on ka nende arvukus näiteks Alutaguse põlistes metsades olnud alati madal, samas kui see mujal Eestis on enamasti üsna kõrge olnud. Metskits on paigatruu loom. Harilikult jääb tema tegutsemisraadius viie kilomeetri piiresse. 2 Ohtu märganud metskitsel tõusevad sabapeegli karvad turri. Põgenedes võib kits teha kõrgeid ja kuni kuue meetri pikkuseid hüppeid. (Eesti imetajad) Jooksuaja saabudes juunis-juulis muutuvad sokud rahutuks ja kaotavad kitsi jälitades oma tavalise ettevaatlikkuse. Sel ajal võib metsas kuulda sokkude koera haugatusele
Kevade saabudes lahkuvad nad koos emaga talvekoopast siis on pojad juba nii tugevad, et jõuavad emaga ette võtta pikki rännakuid. Tänu aastakümneid kestnud kaitsmisele on karusid Eestis nüüd nii palju, et enam nad looduskaitse all ei ole. Levinud: Põhja-Aameerika, Põhja-Aasia; hõredalt ka Ida-Euroopas 3.3 Valgejänes Meie looduses elab kahte liiki jäneseid valgejänes ja halljänes. Valgejänes elab metsas. Valgejänes on üksikult elav, paigatruu ja väheliikuv loom. Päris lagedale tuleb harva: elupaigana eelistab metsi ja rabasid (enamasti okaspuudega), aga kohata võib teda ka mujal metsades, kust halljänes teda minema ei ole tõrjunud. Valgejänes on rangelt taimetoiduline, tema toiduks on rohttaimed (eelistatult kõrrelised ja liblikõielised), paju-, kase-, haavaoksad ja võrsed ning koor. Halljänese peamiseks elupaigaks on põllud ja niidud. Nii nagu
külgedel on tal heledad silmalaigud. Viiger kasvab harva üle 100 kilo raskuseks ja on sellise kaaluga maailma väikseim hüljes.1 1.1.1. Eluviis Ta on arktiline liik, kelle levila hõlmab põhjapoolkera merede põhjaosa, Läänemere ning Saima ja Laadoga järved. Ta eelistab Läänemeres elada kalda lähedal laidude ja saarte vahel Viigerhülged on varjulise eluviisiga, pigem üksi või väikeses seltsis elavad loomad, kes inimesest eemale hoiavad. Viiger on väga paigatruu, täiskasvanud loomad ei hulgu nii laialdaselt ringi kui hallhülged. Suurtesse karjadesse nad ei kogune ja paate uudistavad nad kaugelt ja ettevaatlikult. Omaette olemise soov ongi tänapäeval viigritele peamiseks mureks, kuna kartliku loomana 1Bio.edu.ee.(2008). Eesti selgroogsed [WWW]. http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/PUSHIS2.htm (18.10.2010) 5
arenenud kui esijäsemed. Tallulkõndijad. Rangluu puudub. Pojad on pesahülgajad, pesa neile ei ehitata. Kõrv ulatub ninani, mitte üle. Saba valge ja ümar, karvkate suvel pruun, talvel valge. Eranditult taimetoiduline. Peale rohttaimede sööb ka puuoksi ja puukoort. On polügaamne loom - tiinus kuni 50p, pesakonnas 2-5 poega ja aastas 2-3 pesakonda. Imetamine kestab umbes kuu. On üksikeluviisiga, paigatruu. Keskmiselt elavad 3-4 aastaseks. Vaenlased ilves, hunt, rebane, nugis, suuremad röövlinnud. HALLJÄNES (Lepus europeus) - ülalpool pruunikashall, kõht valge, piklik saba pealt must, ülamokk lõhestunud, tagajäsemed on paremini arenenud kui esijäsemed. Tallulkõndijad.. Rangluu puudub. Pojad on pesahülgajad, pesa neile ei ehitata. Kõrvad ulatuvad üle nina. Toitumine eranditult taimne. Sigimine 2-3 korda aastas. Kevadel 1-2 poega, sügisel 4-6 poega
annaabi.ee 
