Lõpuks anti neile ka 2- 3 kartulit. Nad jätkasid marssimist pikkade distantside kaupa ja olid koguaeg näljas, kohalikega ei lubatud rääkida et endale muud toitu vahetada Peale ülipikka marssimist said nad lõpuks rongi peale mis viis nad järgmisesse laagrisse mis oli ehitatud naiste laste poolt- ja nagu pärast selgus ka täis roojatud, seda koristasid nad pool ööd. Lõpuks said nad ka korralikumalt süüa. Nende esimene ülesanne oli raudteetammi ehitamine laagri lähedusse. Pahvatasid kopsupõletiku ja kõhutõve hood mis tappis iga päev mitu meest kes visati kuristiku servalt alla. Suri ka Eigo üks sõpradest kes oli hea suupilli mängija ja keeldus mängimast nõukogude teemalisi lugusi vaid mängis Eesti rahvusviise ja siis ta eemaldati. Järgmine sõber suur Tõll kes oli kõige tugevam mees laagris läks alla kui hakkas võimule vastu ja vedas hobuse koos ühe ohvitseriga kuristikult alla Eigo lõpetas enda elu rongi aknast alla hüppamisega ja rahu saavutamisega
Parunihärra vastas, et seal algaski tema looduse armastus. Uus parun küsis,et kas talle pakub huvi eesti rahvas, kui ta selle maa keelt õpib. Guvernant vastas, et talle pakuvad huvi kõik rahvad, kui selle rahva juures pakuvad talle huvi virgad talupojad. Vana parun Rüdiger pahvatas naerma. Tema arust olid need laisad. Guvernant arvas tõemeelega, et talupojad ei söö leiba, vaid turvast. Guvernant ütles veel, et eestlastel pidi olema ilus rahvaluule. Selle peale pahvatasid kõik naerma peale guvernandi. Vana parun ütles, et luuleanne ei tee neid virgemaks ega terasemaks. Lõpuks lahkus guvernant lauast, kui ta sai vastuse, et teda enam seal vaja pole. Preili Marchandist räägiti taga, et kuidas ta julgeb rääkida kõrgema klassi inimestega ja oma arvamust avaldada. Preili Marchand läks oma tuppa koos härra Lustiga. Kui Guvernant jõudis oma oma tuppa rääkis ta Tohvriga talupoja elust. Tohver rõõmustas, et ta sai saksa
Parunihärra vastas, et seal algaski tema looduse armastus. Uus parun küsis,et kas talle pakub huvi eesti rahvas, kui ta selle maa keelt õpib. Guvernant vastas, et talle pakuvad huvi kõik rahvad, kui selle rahva juures pakuvad talle huvi virgad talupojad. Vana parun Rüdiger pahvatas naerma. Tema arust olid need laisad. Guvernant arvas tõemeelega, et talupojad ei söö leiba, vaid turvast. Guvernant ütles veel, et eestlastel pidi olema ilus rahvaluule. Selle peale pahvatasid kõik naerma peale guvernandi. Vana parun ütles, et luuleanne ei tee neid virgemaks ega terasemaks. Lõpuks lahkus guvernant lauast, kui ta sai vastuse, et teda enam seal vaja pole. Preili Marchandist räägiti taga, et kuidas ta julgeb rääkida kõrgema klassi inimestega ja oma arvamust avaldada. Preili Marchand läks oma tuppa koos härra Lustiga. Kui Guvernant jõudis oma oma tuppa rääkis ta Tohvriga talupoja elust. Tohver rõõmustas, et ta sai saksa
See oli too paljaspea, kes mustlastüdrukut silmist ei lasknud. Tütarlaps võpatas ja pöördus ümber. Kuid kätepla-gin summutas sünge hüüde, kustutas sellest viimse jäljegi, nii et ta uuesti kitse küsitlema hakkas. «Djali, mismoodi käib meister Guichard Grand-Remy, linna ammuküttide ülem, küünlapäeva rongkäigu ajal?» Djali ajas end tagumistele jalgadele püsti, hakkas mökitama ja astus nii toredalt ja tähtsalt, et kõik ümberringi naerma pahvatasid, nähes paroodiat ammuküttide ülema vagatsemise kohta. «Djali,» jätkas noor tütarlaps, kasvavast edust julgust saades, «aga kuidas meister Jacques Charmolue, kuninglik prokurör, vaimulikus kohtus kõnet peab?» Kits kükitas maha, hakkas mökitama oma esimesi jalgu veidralt liigutades, et puudus ainult vilets ladina ja prantsuse keel, siis oleks see tõesti Charmolue olnud nii liigutustelt, ilmelt kui ka asendilt. Rahvas plaksutas veel tormilisemalt. «Teotus! Mõnitus!» kostis jälle
alumise korra poolavatud akna juures sihvakat ja suursuguse välimusega, kuigi veidi tusase ilmega aadlikku vestlemas kahe kaaslasega, kes näisid teda aupaklikult kuulavat. Harjumuse kohaselt arvas d'Artagnan, et jutt on muidugi temast, ja ta teritas kõrva. Sel korral eksis d'Artagnan ainult osaliselt: jutt ei olnud temast, vaid tema hobusest. Aadlik näis loetlevat kuulajaile hobuse häid omadusi ja kuna kuulajad näisid jutustaja ees aukartust tundvat, pahvatasid nad iga hetk naerma. Et aga juba poolnaeratus meie noormehe marru ajas, siis võib arvata, missugust mõju pidi avaldama nii lärmakas lõbusus. Siiski tahtis d'Artagnan kõigepealt selgusele jõuda, mis nägu oli jultunu, kes teda pilkas. Ta puuris võõrale oma uhke pilgu ja nägi, et too oli umbes neljakümne kuni neljakümne viie aastane mees, tumedate ja läbitungivate silmadega, kahvatu jumega, tugeva ninaga ja mustade, väga hoolikalt pügatud vurrudega. Ta kandis lillat vammust ja
annaabi.ee 
