Platoni õpetus olevast.
Platoni jaoks
kehastas Sokrates vooruslikku inimest kõige täiuslikumal kujul, kohtunikele paistis ta aga
sedavõrd voorusetu, et oli nende silmis väärt surmanuhtlust. Senises filosoofilises
traditsioonis abstraktselt läbimõteldud doxa ja aletheia vastandus ilmneb siin Platoni jaoks
eluliselt konkreetsel ja kurjakuulutaval kujul.
Mis on ühe jaoks õiglus, paistab teisele ebaõiglusena, mis ühele näib hüvelisena, see
paistab teisele pahelisusena. Kuidas saab inimene end sellises ühiskonnas
turvalisena tunda? Kas ei ole ta sarnases situatsioonis määratud elama pidevas
1
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.
ebakindluses? Kui aga inimene soovib siiski omada kindlaid orientiire oma elu
korraldamiseks, siis kust võiks ta neid leida?
Kahe valdkonna eristus. Platon oli veendunud, et hoolimata sofistide