A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus"
Andres ei näinud tütardes
kohapärijaid ja arvas, et tütardest on perenaisele rohkem abi, kui talle. Pealegi olid Pearul
esimesed pojad ja Andres tundis end halvemana.
Lohutus leidis Andres mõttest, et nad on Krõõdaga veel noored ja küll jõuavad poegi
ka saada. Poja ootuses rajas ta rohtaia. Lohutuseks arvasid nad, et kui tütred on Jumala
tahtmine, siis nii peab olema. Lohutust leidsid nad ka töörõõmust.
Krõõt oli arvamusel, et Andresel õigus temaga tõrelda ja pahandusete puhul nuttis ta
üksinda. Krõõt usaldas oma meest ja ka siis kui ta arvas, et mehel pole õigus, ei näidanud ta
seda välja. Andres oli harjunud Krõõdale oma südant puistama.
Andres oli vaid üks kord kooselu jooksul rõõmustanud, Krõõdal sündis poeg. Aga
Vargamäel oli ikka nii olnud, et kui rõõm tuli kellegi südamesse, siis lahkus ta mõne teise
südamest, sest Vargamäel ei jätkunud rõõmu kõigi südamete tarvis.