Ka natsi-saksamaa oli totaliataarne riik, keelatud olid ideoloogiliselt ebasobilikud näidendid. Paljud nägid siiski Saksamaa puhul mingit pääsemist Nõukogude kurjuse eest ning alguses suhtuti neisse justkui päästjatesse. Kuid siiski okupatsiooni ikke all olles otsiti teatri kaudu põgenemist reaalsusest ning turvatunnet. Saksamaa okupatsiooniaeg jäi siiski piisavalt lühikeseks ning ei suutnud avaldada just väga suurt mõju. Pagulasteatrid Huvitavaks nähtuseks kujunes ka väliseestlaste poolt loodud pagulasteatrid. Sarnaselt erinevatele kirjandusvooludele, jäädi teatri puhul loomingus suhteliselt kesiseks ning valdavaks jäi kodumaal kavas olnud näidendid. ,,Teine maailmasõda tõi kaasa noorukese ja väikese eesti kultuuri etteaimamatu lahknemise kahte lehte kodumaiseks ja pagulasharuks. U. 75 000 Läände siirdunud ja seal varsti üle
· Särevi dramatiseering Hindi ,,Tuulisest rannast" 1951 Draamateater · Vilde ,,Tabamata ime" 1952 Vanemuises (lav Epp Kaidu) · Koidula ,,Kosjaviinad" 1952 Pärnu teatris (lav Kaarel Ird) Näitekirjanikud stalinismi-ajal: · Hugo Raudsepp · Johannes Semper · Aadu Hint · August Jakobson ,,Elu tsitadellis" (1946) Väliseesti teater (pagulasteater) Sai alguse 1944 aastal seoses eestlaste massilise Eestist lahkumisega sõja järel. Eesti pagulasteatrid Rootsis, Kanadas, USAs, Austraalias, Saksamaal jne. Loe: Ants Järv 2009 ,,Väliseesti teater" Tegutseti nii kaua kuni elus oli veel see põlvkond, kellele eesti kultuur oli oluline, kes ei olnud veel sulandunud uude kultuuriruumi. Praegu on see kõik peaaegu hääbunud. Kestis ligikaudu 90ndateni, vaheaegadega. Püüti jätkata eesti kultuuritraditsioone. Nad olid sunnitud kodust lahkuma, hirm, et nendega võib midagi halba juhtuda
annaabi.ee 
