Ristikivi elu paguluses. Ristikivi paguluskirjanduse algusperiood. Paguluses olles kirjutas mees peamiselt proosat ja belletristikat. Oma esimeste Rootsi-aastate lühijutud on kirjanik avaldanud sealsetes ajakirjades ,,Vabariiklane", ,,Välis-Eesti", ,,Kodukolle" ja ,,Sõna". Väga palju leidub nendes loomingutes filosofeerimist maailmavaatelistel teemadel ning usu sisendamine inimestesse, et veel ei ole kadunud kõik. Pagulasperioodi algust iseloomustavad kõige paremini teosed ,,Kõik, mis kunagi oli" ja ,,Ei juhtunud midagi", mis ilmusid aastatel 1946 ja 1947 Vadstenas. Teostes kujutatakse ühiskonda, kes ei aima veel oma saatust Teise Maailmasõja ajal. Ühiskonna all mõistame muidugi eestlasi. Sealt edasi algab kirjaniku uus kujutamislaad: traagilisem, tõsisem, kurvem. 1950.aastal ajakirja ,,Tulimuld" esiknumbris üllatas proosakirjanik Ristikivi lugejaid oma luuledebüüdiga ,,Hårsfjärden. Fantasia g-moll"
,,Päike ja jõgi" - 1932. Kardinaalne pööre senise luulega võrreldes. Keskendub eelkõige rõõmsameelsele loodusluulele Autor on jõudnud sisemise tasakaaluni ja harmooniani. Ta ütleb otsesõnu: ,,Maailm on jälle nooreks saanud". Looduse ülistamisel on päikese motiiv oluline, kuna Visnapuu vaatleb päikest kui eluandjat. ,,Adastra" tähtede poole. Sisaldab filosoofilist mõtteluulet ,,Periheel. Ingi raamat" (punkt planeedi orbiidil, mis on päikesel kõige lähemal). Pagulasperioodi olulisim kogu, pühendatud Ingile. Sisaldab mälestus- ja leinaluulet. On tunda kui sügav oli Visnapuu armastus oma naise vastu. Tähtsaks kujuneb ka üksinduse märksõna. ,,Mare Balticum " isamaa- ja sotsiaalkriitiline luule. Palju valulikku pihtimust. Lisaks loomingule luules on ta kirjutanud ka näidendeid, kuid nende tase ei küündi luulekvaliteedini. Põhiliselt Kirjutas rahvalikke komöödiaid, tuntuim ,,Meie küla poisid". ka on ta kirjutanud mõningaid lastenäidendeid
annaabi.ee 
