60ndad aastad pagulaskirjanduses "Sula" algus Stalini surm Tsensuur taandus Väliseestluse ideoloogia Ajaleht "Välis Eesti" Optimistlik eluvaade Keelatud nimekirjade lühenemine Temaatika Proosas: Kodumaa ajalugu ja olud enne I maailmasõda Asukohamaade argipäev Kodumaalt põgenemine Piiblitemaatika Temaatika luules: Isiklikud hingehädad Perekond ja loodus Piltluule Sürrealism Pagulaskirjanikud Gustav Suits Marie Under Hendrik Visnapuu August Gailit Karl Ristikivi Artur Adson Bernard Kangro Bernard Kangro Võrumaa Rootsi Sümbolitaotluslik kujundikeel Meeleolud luules Teosed: "Arbujad" (1981) "Arbujate kaasaeg" (1983)
füüsikat. Sai Delaware'i ülikoolist 1965. aastal filosoofiadoktori kraadi. 1969. aastal sai ta magistrikraadi rahvusvahelistes suhetes Abielus Mare Rünkiga(s.1938), kellega tutvus gaidiskaudilaagris Toronto lähedal Neil on kolm last Tiina Kai(1962), Salme(1964) ja Jaan(1968) "Homme nägin ma eestimaad" Rein Taagepera lk 186-191, Tegevus eestluse hoidmiseks Rein avaldas sel ajajärgul arvukaid artikleid pagulaskirjanduses ja jõudis ka USA suurajalehte ("Estonian Thaw is Chilly"1966) Ta valiti Eesti Rahvuskomitee Ühendriikide liikmeks Toimetas EÜSi Albumi XIV(1965), ent EÜS heitis ta aastal 1966 välja poliitilistel põhjustel Tal on ilmunud 70 uurimust õpetlaslikes ajakirjus ja raamatuis Ettekandeid konverentsidel ja ülikoolides on ta pidanud USAs, Kanadas, Saksamaal, Rootsis, Eestis, Lätis, Soomes
juba asukohamaa ühiskonnas. Teose peategelasel on kahekordne identiteet: päritolu ja keel seob teda Eestiga ja Eesti iseseisvuse ideega, kuid ta on Rootsi kodanik, kes on kasvanud selle maa kultuuri sees ja sidunud oma tuleviku Rootsiga. Romaani läbiv teema on küsimus, kes ma olen, ja kahe kultuuri kokkusobitamine. Selline teemakäsitlus ja erinevate stiilide kasutamine annabki romaanile ,,Tiiger, tiiger" erilise tähenduse pagulaskirjanduses. 2 2. TEOSE TEMAATIKA Romaan ,,Tiiger, tiiger" on uuenduslik ja analüüsib kirglikult ning intensiivselt kodumaa ja paguluse, meie ja nende suhet, viidates lihtsates otsustustes varjuvatele ohtudele või petlikule näivusele. Teose keskseks teemaks on paguluse ja okupeeritud Eesti valuline suhe, samuti oleviku ja mineviku seosed ning globaalne sõltuvus üksteisest, mistõttu üksikisiku heaolu on alati habras ja petlik
*Lepikul tuleb sisse vabavärss, *suuremat tähendust hakkab omama üksikkujund, *sageli ehitab ühe metafoori peale teksti üles. *võrreldes esimese raamatuga tuleb sisse kultuuriallusioone, hakkab suhtlema kutluuritekstidega, eriti Piibliga. 1960ndatel tugevneb radikaalne ja eksperimentaalne teema. ''Kangelaskalmistu'' rahvustraagiline taust, kokkupõimitud graafilise eksperimendiga. Tulevad esile piltluule katsed nii kodumaises kui ka pagulaskirjanduses. Lepiku luule on värviline. ''Kollased nõmmed'' kirjutab värvinimedega tekste ja tekstisarju. Visuaalne külg on tähtis. Jätab verbe vahelt ära. 170ndatel hakkab sissetöötatud esteetika rakendamine tugevalt silma paistma, hakkab süvenema vananemisega kooskäiv eleegilisus, luulekogude pilt on juhuluulelisem, st pühendusi ja pöördumisi on rohkem kui varem. Lepik kirjutab enamvähem surmani. 70ndatel kibestunud poliitilist vastuseisuluulet, 90ndatel seda enam ei näe
Juhan Liivi eluloo lainetel. Helbermäe tuntud ka lastekirjanduses. ,,Minni ja Miku". Ain Kalmus avaldas 1930ndate Eesti raamatuid, kuid suurt vastukaja ei leidnud. Kõige tuntum piibliaineline kristuse ajalooga seotud romaani triloogia, kuhu kuuluvad: ,,Prohvet","Tulised vankrid" ja ,,Juudas". See on ka ajalooline. Keskendumine religiooni ajaloole. Sellist asja väga ei kohta. Kõige tuntum romaani triloogia 1950ndate ja 1960ndate vahetusel Eesti muinasaja teemal. Arvo Mägi kõige pagulaskirjanduses: kõige aktiivsem kriitik, tegi kaastööd ajalehtedele, kogu aeg kirjanduses tegev, kirjutas virgalt proosat ja luulet. Erinevates proosateostest tuntum ,,Karvikute kroonika" (1973), ilmus neljaosalisena. Herbert Salu ajaloolise proosa alal oluline nimi. Tegeles ka ajalooga otseselt. Kirjutanud Käsu Hansust. Romaan ,,Lasnamäe lamburid". Arved Viirlaid ajaloolase hoiak, tegeleb rohkem lähiajalooga, eriti 1930ndate ja 1940ndate sündmustega
Niisuguseid hoiakuid näeme ka, aga padurahvuslikku võitlevat hoiakut nii hästi ei silma ei torka. Aga perifreerias on see tugevalt esindatud. + Muutus on seotud kultuuriliste horisontide avardustega: siin tekib pidev paradoks, kus ühtpidi on kõik võimalused lahti, aga teiseltpoolt peaksime mõjusid tõrjuma, et säilitada suhe Eestiga. On ka sünteesivaid lahendusi, mis ajapikku saavadki eriti iseloomulikuks. 1) I. Laaban on kõige suuremaid häireid pagulaskirjanduses, häire sellesmõttes, et ta on selline manifesteeriv, sürrealistlik autor, kes ei haaku piisavalt sujuvalt rahvusliku retseptsiooni muutustega 2) pigem on lepitusi ja sujuvaid lahendusi otsivad variandid iseloomulikumad, aga need muutused, mis hakkavad tulema, liiguvad kahte põhiradapidi: üks võimalus on see, et tuleb juurde vabavärssi, keel muutub modernislikumaks, hakkab kõlama euroopalikku 20
Suits, M.Under, A.Adson, H.Visnapuu, K.Lepik, I.Laaban, B.Kangro, A.Kivikas, A.Gailit, K.Ristikivi).Eesti kirjandus säilitas võõrsil oma elujõu: a) Ilmusid pagulaste sulesr proosateosed ja luulekogud b) Aktiivne kirjastustegevus Pagulaskirjanduse keskusteks kujunesid Rootsi ja Kanada. Võõrsil ja kodumaal kirjutatu erinesid teineteisest: a) Eestis hinnati kirjanduspärandit ümber b) Võõrsil kuulutati eestluse kestvust ja loodeti, et kunagi saab Eesti vabaks Pagulaskirjanduses eristatakse mitut põlvkonda: a) Siurulased nagu Gailit, Visnapuu, Adson ja Under b) Uusrealistid nagu Kivikas, Krusten, Mälk c) Arbujad nagu Kangro, Ristikivi ja Helbemäe d) Rühmituse Tuulisui liikmed nagu Viirlaid, R. Kolt, Grünthal Kodumaalt põgenenud kirjanikud jätkasid esialgu kirjutamist 1930.ndate uusrealismi vaimus. Võõrsil kirjutajate ainevaldkonnas oli olulisel kohal okupatsiooniaeg, sõjasündmused ja kodumaalt põgenemine
manifeste, seda ei tule, kirjanikud püüavad väita, et nad ei tegele üldse modenismiga. Seda võib kirjeldada kui hiilivat hüpet. Tähenduslik on see, et mingid juhtautorid (Ristikivi, Kangro, Lepik jt) muutuvad modernistlikus suunas ja kui selline autor muutub, siis nad kannavad üldist kirjandusideoloogia muutust oma loomingus kaasas. 50ndate 60ndate vahetusel toimub lisaradikaliseerumine. Aktiivsuse ja radikaalsuse puhang hakkab muidugi ka vaibuma ja tekib pagulaskirjanduses üsna loomulik tsükkel, on välja kujunenud autorid, kes on pagulusse läinud, siis tuleb väike lisalaine debüüte 60ndate kandis. Siis juba autorid, kes on läinud lapsena Eeestist ära ja pärast seda jätkavad küll elus olevad autorid loomingut, aga 70ndatest peale kuivab pilt järjest kokku. See on paratamatu, sest uued põlvkonnad lähevad üle asukohamaa keelele. Kui konkreetsemalt tagasi minna luule juurde, siis sõjajärgses ajas näeme ühelt poolt seda, et
olulisem. Kui uutest mõjudest rääkida, siis 60ndate ja hilisema kirjanduse puhul ei saa me mööda Kafkast. Kafka tuleb kaalumisele eriti lühiromaanis „Mõrv hotellis“. Kirjandusprotsessis on see üks tähislikumaid tekste. Mingis suhtes võiks väita, et see on esimene pikem tekst, kus kuidagi radikaalne modernism manifesteerub kodumaises Eesti proosas. Sarnased katsed olid toimunud väga jõuliselt juba varases pagulaskirjanduses. Pideva muutumise juures on märgatav see, et Unt satub koguaeg avangardi etteotsa. Undil on/oli omadus tabada õhust seda, mida veel pole, aga mis kohe tuleb. See, mis kohe tuleb, on siis kõige esimesena tema tekstides olemas. Postmodernistlikus proosas hakkavad Undi lemmiktegelased: Koidula, libahundid, vampiirid jm. Samal ajal jätkub mingi mäng reaalsuse pinnal ja teatavas mõttes üleminekutekstiks saab „Via regia“. Üht pidi võib öelda, et see on psühholoogilise painekirjanduse
annaabi.ee 
