Zetterberg, lk 555-571 (Eesti 20. sajandi ajaloo baaskursus - EKSAM)
aastal asutas taLundis kirjastuse Eesti Kirjanike Kooperatiiv, mis lõpetas
tegevuse seoses Kangro surmaga 1994. aastal, olles jõudnud avaldada 415
nimetust. Kangro andis 1950-1993 välja ka kultuuriajakirja Tulimuld.
1946. aastal astus avalikkuse ette hiljem kogu eesti luule üheks
tähtsamaks esindajaks tõusnud Kalju Lepik, kes kaks aastat varem oli Rootsi
põgenenud. 1997. aastaks oli ta avaldanud 13 luulekogu ja lisaks sellele oli
tema panus pagulaseesdaste kultuuriellu ja elukorraldusse hindamatu. Oma
esimestes kogudes "Nägu koduaknas" (1946) ja "Mängumees" (1948) oli
Lepik veel traditsionalist, järgmistes kogudes (nagu "Merepõhi", 1951;
"Muinasjutt Tiigrimaast", 1955) tõstsid pead modernism ja tsüklilisus.
"Kivimurd" (1958) oli aga saanud mõjutusi rahvaluulest. Tema viimased
luulekogud "Öötüdruk" (1992) ja "Pihlakamarja rist" (1997) ilmusid juba
iseseisvas Eestis.