ta suurt huvi tundis. Ühest küljest on arusaadav, et ta ei osanud hinnata seda sõprust nii nagu ta hindaks mingeid algarve või teisi numbreid ja üsna suur asi oli ka see, et ta üldse temast kirjutas ja et Anne mittenägemine tekitas temas kurvatunde. Kindlasti üks suur asi, mille tahaksin välja tuua on Danieli ,,esimene sümpaatia". Ma elasin sellele osale ise ka kaasa, sest ma kartsin, et see poiss käitub temaga kuidagi halvasti või naerab ta välja. Ise ka natuke pabistasin, kui hakkasin lugema, mis siis toimus peale selle kirja üleandmist, aga selgus, et tegin seda ilma põhjuseta. Minu arvates käitus see poiss nagu täiskasvanud inimene ja mind meeldivat üllatas tema reaktsioon ja selle situatsiooni lahendamine, sest lapsed võivad vahest teadagi õelad olla. Ma arvan, et kui see olukord oleks lahenenud kuidagi teisiti, siis oleks see väga mõjutanud tema edasisi suhteid. Veel üks lemmikumaid kohti raamatus oli kirjeldus Leedu reisi kohta. Daniel on
mul on olemas need mõned üksikud inimesed, kelle poole võin igal ajal pöörduda mistahes olukorras. Hindan kõrgelt oma privaatsust ja sellepärast valin hoolega, keda enda lähedale lasen. Kuigi muidugi suhelda saab ka ennast kohe mitte avades ja vabamalt, selles osas mul takistusi ees ei ole ja kellelegi mingeid piiranguid ei sea. Võtan inimesi eelarvamuste vabalt ja olen valmis kõigile võimaluse andma. Kooli tulles küll veidi pabistasin, et kuidas klappima hakkame kursusekaaslastega, aga selleks polnud vähimatki vajadust, kuna kõik lihtsalt nii super lahedad, avatud ja abivalmid. Kui ümberringi on avatud ja rõõmsad inimesed, siis sa lihtsalt paratamatult muutud ise ka rõõmsaks ja nakatad vaata, et veel teisigi. Isegi kahju, et meil seda kooli nii vähe ja omavahel nii tihti ei kohtu. Sellest hoolimata pole möödunud päevagi alates esimesest koolinädalast, mil me poleks omavahel mingil moel suhelnud. Peaks
Sellest lugemine mõjutab mind nii palju. See on hämmastav kui erinevad on maailma eri punktid. Ma imetlen nende oskusi ja seda kui tugevad nad on. Nad kunagi ei vingunud. Nad on harjunud sellega ja ei kujutakski oma elu teistmoodi ette. Siis jõudsin raamatu teise osa juurde mis rääkis siis algul Mende ja teiste laste saatusest ja vangistamisest. Ütleme nii, et pinge oli üleval terve raamatu vältel. Ma elasin kõigele nii kaasa, et igakord pabistasin kui Mendel näiteks jälle midagi juhtus (kukutas kandiku sülle vms). Kartsin Rahabi reaktsiooni sellele. Mul oli kohati nii piinarikas seda raamatut lugeda. Neid hetki kui ma unustasin, et see kõik tõsi on, oli palju. Iga kord kui mul jälle meelde tuli, et see on kurb reaalsus, muutusin ma väga kurvaks. See on minu jaoks nii ebareaalne, et meie ühiskonnas ja 20.sajandil selline asi juhtub. See on lihtsalt uskumatu! Ma vist teeksin endale ise lõpu peale nende asemel, mul on juba
Kohanesin uute olukordadega kiiresti ja ilma probleemideta. Alguses kui ma ei olnud kindel kas teen õigesti küsisin juhendajatelt abi. Kuigi minu enesetunne ja arvamused olid enamus ajast õiged,kuidas kliendil oleks mugavam ja kuidas oleks loogilisem lauad paigutada ja katta. Sain alati oma töödega õigeaegselt valmis ja kliendid olid pakutava teenindusega rahul. Kohviku külastajatele roogade serveerimisega sain hästi hakkama ning nad olid rahul. Esimest korda kassas olles pabistasin aga kui tulid kliendid ja ma võtsin ennast kokku sain hästi hakkama rahaga arveldamisel ja tellimuste vastu võtmisel. Väljaspool ettevõttet teenindamisega sain hästi ja probleemideta hakkama ning kliendid jäid mu teeninduse ja laua katmisviisidega rahule. Paljude ürituste korraldamisega sain kasutada oma algatusvõimet ja katta laud ning kujundada ruum nii nagu minu arvates on hea ning alati meeldis see ka kohviku juhatajale. Kuna ma viibisin ka eelmine aasta samas kohvikus
Austraalia poole sõita. Sedasi me tegimegi. Ma olin võrdlemisi õnnelik. Aga samas ma ei tahtnud, et minust tööjuures halvasti mõeldakse. Olin endale selga ajanud poolpikad beezid taskutega püksid, tumerohelise sportsärgi, taskutega beezi vesti, beezi "lötu", botaste ja kahe patsiga. Neid riideid polnud ma varem kandnud. No kohvrisse ei tulnud eriti teistsugususeid riideid panna ja mitte eriti palju riideid. Ma pabistasin väga, nagu arvata võib, lennukis olles. Andres patsutas mulle õlale. "Ära muretse! Selle firma lennukid on rohkem valvatud kui ühelgi teisel firmal!" lohutas ta. Ma muutusin rahulikuks, kui nägin, et lennuk hakkas maanduma. Lennujaam oli väga omapärane. Liivane, puust majadega ja imelikesse riietesse mässitud riietega. Me astusime lennukist välja. Mulle meeldis see koht väga! Nii rahulik ja ilus. Me istusime katuseta "Willisesse". "Tere!" ütlesin rõõmsalt autosse istudes.
annaabi.ee 
