tahtmata hakatakse seda kõike aina juurde soovima. See on kui kokaiin ja suits - sõltuvust tekitav. Kõige paremaks näiteks on ilmselt August Kitzbergi “Kauka jumal”, kus Kitzbergi Mogri Märt kaotab aga oma lähedased rahaahnuse ja liiga suure autunde tõttu. Kahjuks selline õnn ei vii meid elus mitte kuhugi ning on väga tõenäoline jääda elu hammasrataste vahele. Ma arvan, et tuleks hoida seda, mis meil on ning õppida sellest rõõmu tundma, sest ajades taga paberilipakat, mis tegelikus elus ei oma mingit tähtsust, kaotame lähedased, kes on määratud meile meie teekonnal rõõmu tooma. Meie igapäevased valikud ja otsused on just need, mis meid kõiki õnnele lähemale viivad, ning lootus leida õnne on see, mis paneb meid edasi tegutsema. Liikudes edasi tulevase õnne poole on paratamatult vajalik aeg-ajalt lasta lahti minevikust, unustada nüüdseks ebaoluline ning jätkata puhtalt lehelt, sest nagu Anton Hansen Tammsaare
Pigem kaotatakse nii oma mõistus, sest tahes tahtmata soovitakse seda aina juurde ja juurde. Eduard Vilde "Mäeküla piimamees" ning August Kitzbergi "Kauka jumal" on headeks näideteks siinkohal. Vilde Prillup annab oma naise rikkuse nimel mõisnikule armukeseks, Kitzbergi Mogri Märt kaotab aga oma lähedased rahaahnuse ja liigsuure autunde tõttu. Raha tuleb ja läheb, perekond on aga püsiv väärtus. Tuleks hoida seda, mis meil on ning õppida sellest rõõmu tundma. Taga ajades paberilipakat, mis tegelikus elus ei tähenda midagi, ega vii ka kuskile, jäetakse tähelepanuta inimesed, kes on määratud meile elus õnne tooma. Anton Hansen Tammsaare on "Tõe ja Õiguse" esimeses osas öelnud, et möödunud õnn on surnud õnn. Minevikust tuleb õppida, kuid selles elada ei saa. Mõelda tagasi minevikule ning öelda endale: "oh küll ma olin siis õnnelik, sest muru oli rohelisem, taevas sinisem" jne, ei anna meile midagi juurde, ega tee ka õnnelikumaks. Mis oli,
annaabi.ee 
