Kolmele anti pihku muna ja mängu alguses pidime panema selle siis suhu ning andma suust-suhu enda seisvale isikule. See oli päris alandav. Ma mäletan , et ma ütlesin ühele peremeestest, et mina ei suuda enam osa võtta ning langen pigem välja ja et olen nõus mis tahes karistusega. Järgmisel vahetunnil pidime jälle välja kogunema. Väljas, müüri peal ootas meid juba punane ämber, kuhu oli pandud roiskunud kalad, jahu ning munad. Sinna sisse segati siis väikesed paberilipakad, kuhu oli kirjutatud meie karistused. Korda mööda pistsime käe sunniviisiliselt ämbrisse, kaevusime seal niikaua kuni ledsime lõpuks selle lipiku. Mäletan, et minu karistuseks oli segaduse koristamine, st. ma pidin aitama enda peremehi segaduse koristamisel. Tunnid möödusid. Aeg venis kuna pidime ootama seda kurikuulsat finaali, kus me pidime vannet andma. Lõpuks jõudis see ka kätte. Mul seoti musta salliga silmad kinni,
Searle näitab veenvalt, et institutsionaalsed faktid moodustatakse seeläbi, et lepitakse kokku, et teatud entiteetidele antakse uus staatus, mis tähendab, et neile omistatakse mingi uus funktsioon, mida need entiteedid ei hakka täitma mitte tänu oma füüsilisele konstitutsioonile, vaid tänu sellele, et kõik aktsepteerivad seda, et kõik X-d, millele on omistatud staatus Y, täidavad vastavat funktsiooni kontekstis C. Searle'i näide institutsionaalsete faktide kohta on raha: mingid paberilipakad hakkavad funktsioneerima rahana, kui kõik võtavad omaks, et neile on kollektiivse intentsionaalsuse poolt omistatud raha staatus ja kui see staatus annab neile funktsiooni toimida kui vahetusväärtus. Miski on raha, sest inimesed usuvad, et see on raha. Kui on tõsi see, et kunstiteosed on institutsionaalsed faktid, siis peaks saama Searle'i poolt väljapakutud mõisteaparaadi abil kirjeldada ka kunsti sotsiaalset praktikat. Institutsionaalse kunstiteooria sõlmküsimuseks
Oletame nüüd, et meil õnnestub lae alt kukutada paberitükikesi, nii et nad kukuvad selle ruudu raames enam-vähem ühtlaselt juhuslikult. Kui ruut on piisavalt väike ning lagi piisavalt kõrge, peaks see üsnagi võimalik olema. Nüüd, ühelt poolt teame, et ringi ja ruudu pindalade suhe on ning seega on ring- joone sisse kukkumise tõenäosus täpselt . Teisalt võime seda tõenäosust hinnata, niipea kui oleme kukutanud mõned paberilipakad. Neid piisavalt palju kukutades saame tegelikult väga hea hinnangu ka väärtusele! Joonisel võib seda kõike kujutada umbes nii: Seesama protseduur ja idee on ka aluseks Monte Carlo integreerimisele [lk 349]. Sel juhul ei visata lihtsalt enam paberilipakaid, vaid juhuslikud punktid genereeri- takse arvuti abil. 403 tõenäosus ja intuitsioon
annaabi.ee 
