EESTI HOBUSE PÕLVNEMINE
väheneb heterosügootsus ja suurenevad riskid (Fitzpatrick, 2008). Vaatamata sellele, et eesti
hobuse tõus on nii liinide kui ka täkkude arv aretustööks piisav, ei ole tegelik olukord sugugi
hea. Suur aretuslik tähtsus on märadel, kes põlvnevad kadunud liinidest või olemasolevate
liinide vähemtähtsatest harudest. Need suhteliselt võõra põlvnemisega ja täku emadeks
sobivad märad tuleb eraldi arvele võtta ja paaritada individuaalse paaritusplaani alusel nende
liinide täkkudega, kellel ei ole liinijätkajat (Kreen, 2006).
10
6. Kokkuvõte
Eesti hobuse põlvnemise kohta on kaks versiooni. Neist üks on, et eesti hobune kuulub tapranide
arenenute metsahobuste hulka, kes tänu pidevale kasutamisele arenesid kiiremini täiuslikeks. Teine
versioon on see, et eesti hobune Kesk-Aasiast Altaist, kus eestlased enne oma praegusesse elupaika
annaabi.ee 
