Tema saamiseks sobib rämpspuit, puidu-, paberi- ja kartongijäätmed, kõrkjad, pilliroog, teravilja-, rapsi- ja heintaimede põhk, vana hein või kuivsilo. Austerservikud kasvavad ka puupakkudel ja kändudel. Sooja ruumi (10-16 C) olemasolu korral on põllu- ja aiatöödest vaba sügis-talvine aeg sobivaim seente kultiveerimiseks, sest putukate puudumine tagab seeneussidest puutumatu toodangu. Põhu ja lehtpuusaepuru kasutamisel piisab nende keeva veega ülekallamisest ning paaritunnisest kuuma vee all hoidmisest enne nõrutamist. Jahtunud toorme sisse segatakse ühtlaselt umbes 4-5 % seenejuuretist, milleks on steriilsetes tingimustes seenniidistikuga läbikasvanud teravili. Seenniidistikuga nakatatud põhk või saepuru pakitakse kuni 30 cm läbimõõduga kilekottidesse, ladustatakse toatemperatuuril ning lastakse seenniidistikuga täielikult läbi kasvada. Stabiilsema toodangu huvides lisatakse põhule vahel veel 1-5 % lupja, kriit, kipsi. Suletud
Polükroonse ajakäsitlusega inimesed ei tee hilinemisest mingit numbrit, sest nende jaoks on see normaalne, nad ei näe põhjust probleemi tekitamiseks. Nüüd ma mõistan, et asi on selles, et me lihtsalt suhtume aega teistmoodi. Minu kogemuste põhjal vabandatakse Eestis juba viieminutilise hilinemise puhul, väga taunitav on juba üle poole tunnine hilinemine, see vajab kindlasti ette teavitamist, aga ka võidakse sellele viltu vaadata. Hispaanlased ei tee tihti tunnisest või koguni paaritunnisest hilinemisest väljagi. Kõigil tuleb vahel ette hilinemist, ka minul. On juhtunud, et olen hilinenud kooli Eestis, mäletan hästi, millist häbi ma siis tundsin, kuigi see oli vaid 5-10 minutit. Häbi iseenda ja teiste ees, sest inimesed suhtuvad hilinemisse, kui millessegi, mis on väga vale. Hispaanias juhtus ükskord nii, et magasin sisse, äratuskell ei töötanud ja kuna ma ise olen õhtune inimene, siis varakult ma lihtsalt ise ilma äratuskellata ei ärka. Seega magasingi sisse
Saari nimetatakse nende kunagiste ehitajate Urose rahva järgi, kes ehitasid need ,et mitte inkade võimu alla sattude, kui inkad 14 sajandil oma impeeriumi laiendasid. Urose keel on praeguseks välja surnud, saartel räägitakse aimara keelt, sest rahvas segunes aegade jooksul aimaradega. Urose saartel elav rahvas elatub praegusel ajal kalapüügist ja turismist. On saari, kuhu turiste ei lubata ja on saari, kuhu korraldatakse erineva pikkusega reise, alates paaritunnisest kuni koos ööbimisega saarel. Saarti on võimalik külastada täiesti omal käel, sest saarte ja Puno linna vahel käib tihe paadiliiklus, kui ka organiseeritud retke korras. Kas ainult kõrkjasaared või lisaks veel Isla Taquile külastus koos kohaliku lõunasöögiga ja inglise keelt rääkiva giidiga. Viimane variant läheb käiku, sest päeva jooksul kulub üks lõunasöök alati ära, kuna paadreis algab hommikul kell 7 ja kestab kella 5-ni.