EESTI VABARIIGI KÄIBEMAKSUPOLIITIKA
soolamonopol), linna rajatiste kasutamise eest võetavatest tasudest. Populaarsed olid ka
tehingud linna laenudega, mille abil linn sai endale täiendavaid vahendeid. Käibemaks
oli kumuleeruv ning maksumäär oli toidukaupade puhul 1,5 % kasumile vastavast
käibest. Muud ettevõtjad olid koormatud 2,5 % käibemaksuga. Maksuvabastusi
väidetavalt polnud. Lisaks märgitakse seda, et ka muidu ühiskonnas tõrjutud ja
paariastaatuses isikud pidi tasuma makse, sh. käibemaksu. Sellisteks ametiteks peeti
timukaabilisi, prostituute, hobusetallide puhastajaid jne. Erilised abinõud olid
väidetavalt selliste jõukate kodanike jaoks, kes astusid mõne tsunfti liikmeks, kuid ei
tegutsenud aktiivselt või ei olnud nende kasum piisavalt suur. Neid maksustati alates
1321. aastast käibemaksuga, mida arvutati nende eeldatavast kasumist.