pilgud on sul imetulised. Pikki tunde trelle pigistamast on su ahtakene käsi must. Kuid su süda juues ikka samast allikast ei tunne väsimust. Siin on habemikke hulgakaupa, kellel mures ankrust ära hing. Aga sinu selget lapselaupa ehib veendumuse säraring. Iial selle maja äng ja häbi sinu südame ei lasku, sest tema tuksub kumisedes läbi nende seinte rauaraskusest. ,,Kivist viiulid" Tiivad Omas kodus jäin korraga kohata. Olen äkki kui paadita aer ma. Tahaks laulda, kuid oskn vaid ohata ning see ajab mind nutma ja naerma. Kaigun kaasa nüüd igale kõlale. Kaunid asjad mu enesest viivad. Mingi raskus on kasvanud mu õlale ja ma tunnen: see raskus on tiivad. ,,Lauljad laevavööridel" Kolm pimedat meest Milton Teiresias Homeros Must lind laskus mu silmadele Must lind istus hauduma mu silmamunadele Must lind haudus mu silmamunadele kuni ta pojad nokkisid katki mu silmade koore
Vaigupisar, millele laskus läbipaistvate tiibadega kärbes, millele ta kinni jäi ja millesse ta mattus nagu kollasest klaasist kirstu. Tohutu laanega koos vajus see merre ja sai merevaiguks, kuni mina, sinine meretuul, täna hommikul 11 puhusin selle kaldaliivale päikese kätte. Nüüd värisevad kärbse läbipaistvad tiivad päikese käes helerohelisel männikasvul. ,,Tiivad" (1964) Omas kodus jäin korraga kohata. Olen äkki kui paadita aer ma. Tahaks laulda, kuid oskn vaid ohata ning see ajab mind nutma ja naerma. Kaigun kaasa nüüd igale kõlale. Kaunid asjad mu enesest viivad. Mingi raskus on kasvanud mu õlale ja ma tunnen: see raskus on tiivad. (Kross, 2005) 12 MINU ARVAMUS Minu jaoks on Jaan Kross üks põhilisi eesti kirjanikke. Kui mul palutaks nimetada kähku üks kirjanik, oleks selleks kindlasti just see mees
vana saare juurde tõttis terariista tüvve lõi. Juba valgeid laaste langes löökidest ju kajas laas... Taat on tegevuses kanges, mõtleb: ,,Peagi puu on maas!" Äkki tüvest keegi hüüab härdalt nagu silmavees: ,,Miks mu eluaset püüad hävitada, kulla mees? Aastaid üle mitmesaja kasvas puu ja varjas mind. Ära lõhu minu maja, armas taat, ma palun sind! Tean, et vastset paati vajad vana ei pea enam vett; tean, et mesilinnu-majad annaks sulle maitsvat mett. Samutigi kalastada ilma paadita ei saa. Siiski palun halastada -- jäta puu veel kasvama! Selle tasuks sind ma orjan kuniks elu antud sull', metsast mesikärgi korjan -- neid ju küllalt nõlvakul; kalad sulle koju kannan, vili kasvab nagu sein, loomadele toitu annan -- igaks talveks valmis hein." Mõtleb taat ja istub maha, pika piibu põske lööb, viskab kirve aia taha. Las nüüd rooste seda sööb! Ei tal ole enam vaja tunda muret, teha tööd -- vara täis on õu ja maja, maga kas või päevad, ööd!...
» Esmeralda pani sõrme suule ja peitis amuleti põue. Poeet katsus talle uusi küsimusi esitada, aga sai väga visalt vastuseid. «Mis tähendab see sõna «Esmeralda»?» «Ma ei tea,» vastas tüdruk. «Mis keeli see sõna on?» «Küllap egiptuse keeli.» «Sedap ma arvasin,» ütles Gringoire. «Teie polegi siis Prantsusmaalt?» «Ma ei tea sellest midagi.» «Kas teil vanemaid pole?» Tüdruk hakkas seepeale mingil vanal viisil laulma: Mu isa on üks linnuke, mu ema tsirgupojake. Laen paadita ma üle vee, laen laevata ma üle vee. Mu isa on üks linnuke, mu ema tsirgupojake. «Tore,» lausus Gringoire. «Aga kui vana te siis olite, kui Prantsusmaale tulite?» «üsna tilluke.» «Ja Pariisi?» «Mullu. Kui me Paavsti värava kaudu linna tulime, 1 Esmeralda tähendab hispaania keeles rohelist vääriskivi 97 nägin taevas põõsalinde lendamas. Oli juba augusti lõpp, ütlesin: talv, vali talv.» «Ta oli ka vali,» vastas Gringoire rõõmsana, et vestlus edasi arenes
annaabi.ee 
