perek(naine, mees seljaga, 2last); Dsokid; Ratsavõistlused(esiplaanis kaarik); Juukseid kammivad naised(3 pikajuukselist); Vannis(naine kausis); Kuivatav naine(põlviti rätikuga A.Renoir 1941-1919 sünd Limoges vaene*13a portselanimaalija*19 Pariisi*Päikesevalguse ja hetke tabamine*väga elurõõmsad ja helged pildid---Akt päikesepaistes(alasti naine, valgus läbi lehtede); Moulin de la Galette; Vihmavarjud; Lõuna paadiretkel; Peale suplust(alasti naine kuivatab); Monet piibuga; Lugev Monet(piip suus); Blond supleja; Härra Sysley abikaasaga(mees pintsaku N pun kleidis); Aline büst-skulp A. Rodin 1840-1917 pärit keskk jõukas*hea haridus*raske isel*eeskuj antiik ja Mich loomingust*tunnustatud*ei meeldinud kriitikutele--Mõtleja(mees istub); Danaide(naine tekib merelaine); Balzak(kirjanik hommikumantlis); Suudlus; Igavene
peatus Ingeri kõrval üks auto ning ütles tere. Hiljem koju jõudes leidis ta postkastist õnnitluskaardi. Inger ei tundud käekirja ära, oleks võinud kahtlustada nii Kiurut kui Jaaku, kuid mõlemad olid läinud Ingeri elust, loodetavasti igaveseks. Varsti kostusid trepil ka võõrad sammud. Tulid ülespoole, kohmakalt. Jäid ukse taga peatuma. Vaikus valitses mitu minutit, siis kostus õrn koputus. Ukse taga oli Arne, sama mees, kes käis nendega paadiretkel, pruunide silmadega ja tõmmu, ometigi natukene häbelik. Tal olid kaasas lilled. Valged kuninglikud kallad. Mandrilt! Ega saarelt talvel lilli saada polnud, kui Inger oli matkal maininud, et talle lilled meeldivad ning neid kunagi talle ei tooda. Niisiis oli Arne võtnud kätte ja toonud naisele lilled. Nad sõbrunesid. Muutusid lähedasemaks. Ajapikku said neist armukesed. Ingeri aeg möödus lennates, muidu igavikulisena näiv kolmas veerand läks märkamatult. Arne oli Ingeri
kõrval üks auto ning ütles tere. Hiljem koju jõudes leidis ta postkastist õnnitluskaardi. Inger ei tundud käekirja ära, oleks võinud kahtlustada nii Kiurut kui Jaaku, kuid mõlemad olid läinud Ingeri elust, loodetavasti igaveseks. Varsti kostusid trepil ka võõrad sammud. Tulid ülespoole, kohmakalt. Jäid ukse taga peatuma. Vaikus valitses mitu minutit, siis kostus õrn koputus. Ukse taga oli Arne, sama mees, kes käis nendega paadiretkel, pruunide silmadega ja tõmmu, ometigi natukene häbelik. Tal olid kaasas lilled. Valged kuninglikud kallad. Mandrilt! Ega saarelt talvel lilli saada polnud, kui Inger oli matkal maininud, et talle lilled meeldivad ning neid kunagi talle ei tooda. Niisiis oli Arne võtnud kätte ja toonud naisele lilled. Nad sõbrunesid. Muutusid lähedasemaks. Ajapikku said neist armukesed. Ingeri aeg möödus lennates, muidu igavikulisena näiv kolmas veerand läks märkamatult. Arne oli Ingeri jaoks
annaabi.ee 
