V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
platsile kogunenud rahvani ja patukahetsejani, kes kogu aeg üksisilmi oodates võllast vahtis.
2
0
1
ÜHEKSAS RAAMAT
I. SONIMINE
Claude Frollo'd polnud enam kirikus, kui ta kasupoeg nii ootamatult katki lõikas
saatusliku sõlme, millesse õnnetu ülemdiakon oli mähkinud mustlastüdruku ja ka iseenese.
Käärkambrisse jõudes kiskus ta seljast koori-särgi, kirikukuue ja stoola, viskas need kõik
kohkunud teenri kätte, väljus läbi kloostri salaukse, käskis paadimehel ennast Seine'i
vasakule kaldale viia ja kadus siis ülikoolilinna kühmjatesse tänavatesse, teadmata kuhu
minna, kohates igal sammul meeste ja naiste salku, kes rõõmsalt Saint-Micheli silla poole
ruttasid lootuses «veel õigel ajal pärale jõuda» ja näha, kuidas nõida võlla tõmmatakse. Ta
oli kahvatu, hajameelne, ärevil, pime ja endast ära, nagu lendu ehmatatud öölind päeva ajal,
keda kari lapsi taga ajab. Ta ei teadnud, kus ta oli või mis ta mõtles, ja kas see on unes või