Kahe inimese kooselu
„mehelikkusest“ ja „naiselikkusest“ ei saavutanud talupojakultuuris nii suurt vastandust kui
näiteks linnakultuuris.
Eesti rahvapärimusest võib leida mehe ja naise tavapäraseid rolle lõhkuvaid või
naeruvääristavaid kombeid ja tavasid. Nende funktsiooniks oli tõenäoliselt maandada pingeid,
mis võisid tekkida jäika normatiivse mehelikkuse või naiselikkuse mudelisse mahtumisega.
Seto naiste paabapraasnik oli harilikult vastlanädala neljapäeval peetav naiste pidu, kus
patriarhaalses külas elavatel abielunaistel oli õigus kord aastas käituda „halbade“ naiste ja
rikkuda kõiki igapäevaseid nende sugupoole ja staatusega seotud norme. Paabapraasnikul
14
kogunesid abielunaised ühte tallu kokku, kus joodi, söödi, lauldi ja tantsiti ning õeti ette
lõbureise lähiküladesse. Sel päeval oldi meeste suhtes agressiivsed ning unustati laste ja
annaabi.ee 
