Tutvustan ka staadionide ülesehituse struktuure ning nende kohta tollase aja igapäevases ühiskonnas. Vaatemängud Vana Roomas Gladiaatorite võitlusi on peetud alates 264 aastast eKr. Esimesed võitlused Roomas peeti Forum Boariumil Marcus ja Decimus Brutuse vahel nende isa matustel. Võitluste komme võeti üle arvatavasti etruskidelt, kelle matuserituaalide juurde kuulus sageli orjade või surmamõistetute võitlus lahkunu haual. Mõõgavõitlusi korraldati ringikujulistes või ovaalsetes monumentaalsetel areenidel- amfiteatrites (vt. lisad pilt 3 ja pilt 4), neist kõige tuntum on Colosseum Roomas. Kui algselt peeti Roomas gladiaatorite võitlusi rituaalsete toimingutena, üsna pea muutusid võitlused vaid publikule suunatud meeliköitvaiks etendusteks. Vabariigi ajal kasutasid poliitikud gladiaatorite etendusi saamaks poliitilist kasumit, valijate häälte võitmisel. Samuti korraldati võitlusi usulistel tähtpäevadel. Keisririigi ajal jäi usuline külg
Ta alustas tööd a. 1914 ja töötas lõpuks juba poolpimedana 22 maali kallal kuni oma surmani 1926.Monet´haiguse ajal hoolitses tema eest kasutütar ja poeg Jeani lesk.1926.aasta 5. detsembril suri Monet 86-aastasena ning Clemenceau viibis tema surivoodi juures.Lihtsa matusetalitluse saatel sängitati ta Givernysse. 17.mail 1927.aastal esitleti vesiroosimaale kui Monet pärandit spetsiaalselt selleks puhuks ümber ehitatud Tuileries` tiibhoone ovaalsetes akendeta ruumides. Tuntuimad teosed Monet tuntuimateks teoseks peetakse maale "Eine vabas looduses", mille ta maalis 1866. aastal, "Impressioon. Tõusev päike" 1872. aastal, "Moonipõld" umbes aastal 1880 ja "Udu Londonis" 1903. aastal. Pilte Claude Monet loomingust Kokkuvõte Oma elu lõpuni üritas Monet järjest paremini jäädvustada meeleolu, eriti valgusefekte ning värve.Tema elu viimasteks teosteks jäid peale naise surma 1911. aastal maalitud vesiroosimaalide sari
algab üleminek eneoliitikumile: kivi kõrval algab vase kasutamine esemete valmistamiseks; vask jääb veel luksusajaks, tarvitusele tuleb ka kuld ja hõbe. Kõige täielikumalt on esindatud eneoliitilised asulad Põhja-Itaalias (Liguurias), kuid nende jälgi leidub ka Umbrias, Põhja-Laatsiumis ja teistes kohtades. Küttimise ja kalapüügi kõrval tegelesid elanikud ka karjakasvatusega. Elati koobastes, ent ka ümmargustes, ovaalsetes ja ristkülikukujulistes hüttides, mis tehti puust ja määriti saviga üle. Laibad maeti maa sisse, kusjuures nad enne matmist ookriga üle värviti ja võib-olla ka balsameeriti, hauda pandi kaasa mitmesuguseid esemeid: relvi, ehteid; on viiteid sellele, e t surnu auks korraldati mõnikord matusetuleriit. Vase- ja pronksiaega üleminekut võib jälgida Itaalia mitmesugustes piirkondades. Apuulias toimus see protsess Sitsiilia mõju all
juurde. Paremad toidud tähistasid pulmi, lapse sündi, matuseid, suurte tööde lõppu ja olulisemaid kalendripäevi ja pühi (eesotsas jõuludega). [] Sagedasti tuli süüa ka väljaspool kodu. Teomehel ja teovaimul oli mõisatööl kaasas oma söögikott, mõisavoorilistel teemoon ja karjasel lõunamoon. Heinamaale mindi kogu perega tööle tihti mitmeks päevaks ja seal tehti ka sooja sööki. Moona võeti kaasa kasetohusugadest punutud märsiga. Sinna pandi leib, ovaalsetes kaanega todukarpides soolasilgud, või jm. 3-5-toobises trummikujulises lähkris oli kali, taar või piim, mida kõrvale rüübata. Heinamaale ja põllule võeti suppi, silku, hapu- ja kohupiima kaasa ka suurema, kuni 10-toobise länikuga. [] Teraviljatoidud Otra, nisu ja hirssi peetakse vanemateks teraviljadeks []. Kaer läks eeskätt hobustele söödaks. [] 8
Paremad toidud aitasid tähistada pulmi, sündi ja matuseid, samuti suuremate tööde lõpetamist ja kõiki olulisemaid kalendritähtpäevi. Sageli tuli süüa ka väljaspool kodu, teomehel ja teovaimul oli mõisatööl kaasas oma söögikott, mõisavoorilistel teemoon, karjastel lõunamoon, ka heinamaale minnes oli soe söök kaasas. Moona võeti tavaliselt kaasa kasetohusugadest punutud märsiga, sinna pandi leib, ovaalsetes kaanega toidukarpides soolasilgud, lähkris kali, taar või piim. 4.1.Vanad söögitraditsioonid Teraviljatoidud Toiduviljana kasvatati peamiselt otra ja rukist, teisi teravilju tunti vähem. Kaer läks hobuste söödaks. Odratoitude söömine ulatub Eestis kaugele maaviljeluse algusaegadesse. Oder püsis eestlaste toidulaual olulisel kohal 19.sajandini alguses uhmris kestadest puhtaks tambitud odrateradest keedetud (tera)rooga, mida võib pidada meie vanimaks teadaolevaks teraviljatoiduks
annaabi.ee 
