Nimetu
õigused oleksid tagatud ja et hädasolevatele lastele osutatakse õigeaegset ning vajalikku abi.
Tundus, et üheks osaks hoolekandest oli kooli psühholoog, kelle eesmärgiks oli probleemile
lahendus leida ja kergemaks variandiks kujunes lapse suunamine. Nimetaksin seda puhtaks
mugavuseks. Last on kergem voolida kui täiskasvanut, kel on enda arvates väljakujunenud õiged
ja eluterved arusaamad ühest ideaalsest lapsest ja tema kasvatamisest. Puutusin isegi tüdruku
otsimiskampaania käigus kooli psühholoogiga kokku. Ja mindki üllatas, et ta pani minu
päevakohustuste nimekirja otsida üles nooruk, kes on lahkunud teadmata suunas, teadmata
kellaajal. Mulle esitati küsimusi, mis peaks olema ammu elementaarne inimese jaoks, kes on
suunanud nooruki säärasesse projekti. Kui pädevad on siis koolipsühholoogid tegemaks selliseid
otsuseid? Sest ometigi on nemad need, kelle poole paljud noored suuremas hädas pöörduvad.
annaabi.ee 
