signaaliga. ULN2003 APG on 7st NPN avatud kollektori ja ühise emitteriga darlingtonpaarist koosnev integraal- lülitus, mille väljundvoolutugevus on maksimaalselt 500 mA, väljundpinge kuni 50 V ning väljunditel on integreeritud dioodid, mis võimaldavad lülitust kasutada näiteks induktiivahelates. Antud ülesande jaoks ühendame mootori toiteallikaga ning kasutame NI ELVISmx Instrument Launcheri VPS-i ja ostsilloskoopi Kasutades manuaalreziimi, muudame toiteallika pinget. Pinge tõustes mootori pöörlemissagedus kasvab, pinge langedes kahaneb. Mootori ühe täispöörde puhul suutsime ostsilloskoobilt tagasisideahela signaalist lugeda 15 täisvõnget. Kasutades ostsilloskoopi mõõtsime mootori tagasisideahela signaali sagedust ja amplituudi toitepingel 1 - 12 V, ühe voldise sammuga. Pinge (V) Sagedus (Hz) Amplituud (V) 1 ? 0,003
sirgjoont mingi kaldega. Siit tuleb ka meie poolt kasutatav meetod lainepikkuse määramiseks. Selleks leitakse mikrofoni ja valjuhääldi selline vastastikune asend, kus ellips muutub sirgjooneks. Jälgides ostsilloskoobi ekraani nihutatakse mikrofoni valjuhääldi suhtes seni, kuni saadakse ekraanil uus sirgjoone kujutis. Teostatud nihke suurus võrdub poole lainepikkusega. 4. Töökäik. a) Lülitasime sisse ostsilloskoopi; b) Lülitasime sisse heligeneraatori ja reguleerisime selle juhendaja poolt antud sagedusele f; c) Leidsime minimaalse kauguse l0 mikrofoni ja VH vahel nii, et ellips ostsilloskoobi ekraanil muutus sirgeks; d) Leidsime kuus järgmist mikrofoni ja VH vahelist kaugust ln, kus ellips samuti muutus sirglõiguks. Katse nr. f (Hz ) lo (cm ) l n (cm) ln (cm) (m) 1. 1,6 5,0 3,4 2
2. Kondensaatori laadimisprotsessi täpsem uurimine. 3. Ahela RC-ajakonstandi määramine. Katsetamine. 1. Koostada joonisel 1 kujutatud katseskeem. Toiteallikana kasutada fikseeritud pingega alalistoiteallikaid (nimipingega 5 V või 12 V). Ahelas olevad takisti ja kondensaatori annab õppejõud. Joonis 1. Katseskeem. 2. Fikseerida kondensaatori laadimisprotsessil laadimisprotsessis pinge- ja vooluväärtused, kasutades ostsilloskoopi; voolu mõõtmiseks kasutada väikese takistusega sunti, millelt mõõdetakse pinget. 3. Korrata katset (punktid 2 ning 3) kokku 5 korral. Mõõtetulemused märkida tabelisse nr. 1 4. Fikseerida voltmeetriga maksimaalne pinge, milleni kondensaator laetakse, hoides lüliti S suletuna seni, kuni voltmeetri näit enam ei muutu. Tabel 1. Katsetulemused Kondensaatori mahtuvus Takisti takistus Pinge lõppväärtus
Zs muutub vahemikus 400 kuni 800W, so 2%) Pinge liini sisendil on aga leitav korrutisest I x Zs ja muutub samuti laineliselt kui Zs Seega on pinge suurimad ja väikseimad väärtused samadel sagedustel kui sisend-takistuse vastavad väärtused Sama valemit kasutades saab kauguse rikkekohani määrata kui indikaatorina kasutada voltmeetri asemel kahekanalilist ostsilloskoopi Liinide mõõtmine impulssmeetodil Impulssmeetodi puhul leitakse kaugus rikkekohani liinile saadetava nn sondeerimisimpulsi levimisaja järgi rikkekohani ja sealt tagasi Impulss peegeldub rikkekohal olevast ebahomogeensusest, mis väljendub lainetakistuse muutuses Registreeriva seadmena kasutatakse ekraani. Impulsside peegeldumisel saab eristada kolme iseloomulikku juhtumit
aastal. Mängu väljamõtlejaks oli William Higinbotham, kes oli tuumafüüsik. Higinbotham arvas, et teaduslikud näitused muutusid väga igavateks ja tüütudeks ning selle elavdamiseks lõigi ta arvutimängu. Mängu eesmärgiks oli nuppudega moodustada katkematu rida. Inimesed seisid laboratooriumis järjekordades, et mängida seda arvutimängu. Kaks inimest mängisid mängu eraldi pultidega, mis olid ühendatud analoogarvutiga ja ekraaniks kasutati ostsilloskoopi. Teine arvutimäng „Spacewar“ loodi alles 9 aastat hiljem, kuid seda mängiti juba rohkem. Mängule on ka antud tiitel – esimene mõjuvõimas arvutimäng. Need mängud olid väga algelised ning neid said mängida vaid väga vähesed inimesed, kes omasid PDP-1 arvutit. 1976. aastal hakati looma adventure game ehk seiklusmänge. Selle jaoks loodi ka uus arvuti PDP-11, mida tunti ka minicomputer ehk miniarvuti nime all. Need arvutid olid juba võimsamad
projekti juures. Higinbotham arvas, et teaduslikud väljanäitused muutusid väga igavateks ning tüütudeks ning selle elavdamiseks lõigi ta arvutimängu. Mängu eesmärgiks oli mängunuppudega moodustada katkematu rida. Sajad inimesed seisid laboratooriumis järjekordades, et mängida uut arvutimängu. Kaks inimest mängisid elektroonilist mängu eraldi kontrolleritega, mis olid ühendatud analoogarvutiga ning ekraaniks kasutati ostsilloskoopi. Teine arvutimäng ,,Spacewar" loodi alles 9 aastat hiljem, kuid seda mängiti juba rohkem. Mängule on ka omistatud tiitel esimene mõjuvõimas arvutimäng. Need mängud olid väga algelised ning neid said mängida vaid väga vähesed inimesed, kes omasid PDP-1 arvutit. 1976. aastal hakati looma adventure game ehk seiklusmänge. Selle jaoks loodi ka uus arvuti PDP-11, mida tunti ka minicomputer ehk miniarvuti nime all. Need arvutid olid juba
annab elektronkiirele horisontaalse liikumise teine, aga vertikaalse liikumise. Elektrostaatilise hälvitus süsteemi eeliseks on väike inerts, mis lubab teda kasutada ka väga suure sagedusega signaalide uurimisel. Puuduseks on, aga väike võimalik hälvitusnurk (<30°). Kasutatakse elektrostaatilist hälvitussüsteemi ostsilloskoobi torudes. Üheks ülesandeks, milleks kasutatakse ostsilloskoopi, mille põhiosaks elektronkiire toru, on signaali kuju selgitamine ja jälgimine. Selleks on vaja meil saada ekraanile uuritava pinge aegsõltuvus U=f (t). Elektronkiire torul on kaks hälvtus süsteemi horisontaalne ja vertikaalne. Uuritav pinge antakse
annaabi.ee 
