Osoon tekib seal tänu sellele, et valguse toimel dihapniku molekulid lagunevad hapniku aatomiteks. Kui need aatomid põrkuvad hapniku molekulidega, tekivad osooni ehk trihapniku molekulid, mis loovutanud energialiia ja stabiliseeruvad. O +O2 ® O3 (osoon). Suurim osooni kontsentratsioon on 20 - 26 km kõrgusel. Osooni hulk atmosfääris on suurim talvel ja kevadel polaaraladel. Troopilistel aladel muutub osoonikihi paksus aasta jooksul vähe. On täheldatud ka osoonisisalduse muutumist ööpäeva jooksul - kõige vähem on õhus osooni öösel, päikesetõusuga hakkab selle hulk suurenema. Osoon neelab päikeselt tulevat lühilainelist ultraviolettkiirgust ja kaitseb seega elu Maal. 1970.- 80. aastatel märgati, et osoonikiht on hakanud hõrenema, eriti polaaraladel ja täheldati nn osooniaukude teket. Seda põhjustavad peamiselt freoonid ja lämmastikoksiidid, mis inimtegevuse tulemusena on stratosfääri sattunud. Freoonide lagunemisel tekivad
sisaldavad kübemed, tungida inimese kopsu. PM definitsioon: kõik heitgaasis sisalduvad ained, mis temperatuuril 52 0C püütakse kinni vähemalt 98%-se püüdevõimega teflon- klaaskiudfiltriga ja mida on võimalik seejärel kaaluda. Põlemistemperatuur tõuseb 1900-2000 0C-ni ja rõhk silindris 50-90 baarini. Kõrge temperatuuri tõttu tekib heitgaasis lämmastikoksiide NOx tunduvalt rohkem kui ottomootoris. NOx soodustab osoonisisalduse vähenemist välisõhus, sudu teket ja hingamisteede haigusi. Vääveldioksiid SO2 tekib kütuses sisalduva väävli põlemisel. Kui kümmekond aastat tagasi oli kütuses 0,2-1,4 % väävlit, siis nüüd on kvaliteetkütustes seda alla 0,05 %. Peamiselt väiksema kütusekulu tõttu tekib diiselmootoris vähem süsinikdioksiidi kui samasse suurusklassi kuuluvas ottomootoris, kuid diislikütuses on suhteliselt rohkem
Osoon tekib seal tänu sellele, et valguse toimel dihapniku molekulid lagunevad hapniku aatomiteks. Kui need aatomid põrkuvad hapniku molekulidega, tekivad osooni ehk trihapniku molekulid, mis loovutanud energialiia ja stabiliseeruvad. O +O2 ® O3 (osoon). Suurim osooni kontsentratsioon on 20 - 26 km kõrgusel. Osooni hulk atmosfääris on suurim talvel ja kevadel polaaraladel. Troopilistel aladel muutub osoonikihi paksus aasta jooksul vähe. On täheldatud ka osoonisisalduse muutumist ööpäeva jooksul - kõige vähem on õhus osooni öösel, päikesetõusuga hakkab selle hulk suurenema. Osoon neelab päikeselt tulevat lühilainelist ultraviolettkiirgust ja kaitseb seega elu Maal. 1970.- 80. aastatel märgati, et osoonikiht on hakanud hõrenema, eriti polaaraladel ja täheldati nn osooniaukude teket. Seda põhjustavad peamiselt freoonid ja lämmastikoksiidid, mis inimtegevuse tulemusena on stratosfääri sattunud
Kui kogu atmosfääris leiduv osoon kokku koguda, siis moodustaks see ümber Maa vaid o,3 cm paksuse kihi; õhuhapnik võtaks samadel tingimustel enda alla 5,5 km paksuse kihi. Metsas, mere kohal ja rannikul on õhu osoonisisaldus kõrgem, linnadele lähenedes aga väheneb. Osoonisisaldus sõltub aastaajast : suve alguses on osooni kõige rohkem, sügisel kõige vähem. 1970. aastal tõusis teravalt üles õhu osoonisisalduse küsimus. Selgus, et automootorite töötamisel tekkivates heitgaasides on lämmastikoksiide, neid on ka lennukite heitgaasides. Lämmastikoksiidid tekivad ka lämmastikväetiste lagunemisel pinnases ja aatomipommi plahvatusel. Samuti on kahjulikud aerosoolid, mille kasutamisel satub atmosfääri freooni, sama aine on külmakandjaks külmkapi jahutis. Lämmastikoksiidid ja freoonid lagundavad osooni, mistõttu selle sisaldus atmosfääris väheneb
Kõige massilisemalt on kasutatud ühendit F11 (CFCl3) ja F12 (CF2Cl2). Neid gaase enam ei toodeta ega kasutata, kuid nende tagavara atmosfääris püsib veel mitukümmend aastat. Osoon Osoon O3 stratosfääris moodustab elu kaitsva osoonikihi, kuid maalähedastes kihtides leiduv osoon on kliimagaas. Peale selle kahjustab osooni liigne kontsentratsioon taimi, loomi ja inimesi otseselt kui nende jaoks mürgine aine. Võrreldes möödunud sajandi teise poolega, mil tehti esimesi õhu osoonisisalduse uuringuid, on troposfääri osoonisisaldus kasvanud kahe- kuni kolmekordseks. Kogu atmosfääri osoonist paikneb troposfääris 10 %. Euroopa kohal kasvab troposfääri osoonisisaldus 1.5 % võrra aastas. Osoon tekib enamasti suvel, fotokeemiliste reaktsioonide tulemusel. Eelduseks on atmosfääris olevad NOx-d ja metaanivabad lenduvad orgaanilised ühendid (NMVOC), mis mõlemad pärinevad transpordivahendite heitgaasidest. ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon 1992. a
annaabi.ee 
