Valgusstaadium: (valgus vajalik, lamellides) 1) fotofüüsikaline faas valguskvandi neelamine klorofülli poolt (e haaratakse elektronkandjate poolt seotakse NADPga) 2) fotokeemiline staadium vee molekuli lõhkumine valguse toimel; tulemus:NADPH2,O2, ATP. Pimedusstaadium: (valgus pole oluline, stroomas) Calvini tsükkel (biokeemiline faas) õhust CO2 seotakse H2ga >> trioos>>> 2 trioosi>>glükoos FS osa evolutsioonis: 1) O2 > O2 atmosfäär > aeroobne ainevahetus 2) O3 > osooniekraan > elu väljus veest 3) tekkis org aine >autotroofne ainevahetus > toit heterotroofiline Võrdlemine FS ja hingamine: FS (org a tekib, O2 eraldub, CO2 kasutatakse, energia seotakse, valgus oluline, ATP sünteesitakse vähe, kloroplastis) Hing (org a laguneb, O2 neeldub, CO2 eraldub, energia vabaneb, valgus pole oluline, ATP sünteesitakse palju, mitokondrites) Lehe ehitus: ülakülje kattekude, põhikude (sammaskude (Fs), kobekude), alakülje kattekude, õhulõhed.
helirõhuks ja heli poolt ajaühikus läbi laine levimise suunaga risti oleva pinnaühiku kantavatenergiat helienergia tiheduseks ehk (füüsikaliseks) helitugevuseks (helivaljus). Kuulmisaistingu tekitab õhus või vees leviva elastsuslaine poolt kuulmekilele avaldatav rõhk. Kuuldepiirkonda piirab madalate energiate poolt kõrva tundlikkus (kuuldelävi) ja kõrgete poolt valulävi, millest suurema rõhu toimel tekib valuaisting. 5. osoonikiht Osoonikiht (ka osoonikilp, osooniekraan) on keskmiselt 1555 km kõrgusel asuv stratosfääri kiht, kus Päikese ultraviolettkiirguse toime tõttu on atmosfääri keskmisest suurem osooni kontsentratsioon. Osoon tekib atmosfääris ultraviolettkiirguse mõjul. Osooni molekuli tekkeprotsess on kaheastmeline. Esmalt laguneb hapniku molekul UV-kvandi toimel. Pärast lagunemist liitub üksik hapniku aatom hapniku kaheaatomilise molekuliga, moodustades osooni kolmeaatomilise molekuli.
Osoon ja osooniaugud Katrin Olhovikov Mis on osoon? Normaaltingimustes on osoon sinakas gaas, mis neelab punast valgust ja ultraviolettkiirgust. Osoonikiht (ka osoonikilp, osooniekraan) on keskmiselt 1555 km kõrgusel asuv stratosfääri kiht, kus Päikese ultraviolettkiirguse toime tõttu on atmosfääris keskmisest suurem osooni kontsentratsioon. Osoonikiht kaitseb Maa organisme ultraviolettkiirguse eest. Tõsiseks ohuks osoonikihile on keemilised ühendid, mille koondnimeks on freoonid. Freoonide toimel võib moodustuda niinimetatud osooniauk. Mis on osooniauk? Osooniauk on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud.
Kooli nimi Osooniaugud Klass Nimi Õpetaja: Nimi Koht Osoonikiht Osoonikiht (ka osoonikilp, osooniekraan) on keskmiselt 1555 km kõrgusel asuv stratosfääri kiht, kus Päikese ultraviolettkiirguse toime tõttu on atmosfääri keskmisest suurem osooni kontsentratsioon. Osoon tekib atmosfääris ultraviolettkiirguse mõjul. Osooni molekuli tekkeprotsess on kaheastmeline. Esmalt laguneb hapniku molekul UV-kvandi toimel. Pärast lagunemist liitub üksik hapniku aatom hapniku kaheaatomilise molekuliga, moodustades osooni kolmeaatomilise molekuli
osoonimolekulide reageerimisel hapnikumolekulid. Kui tekkivate osoonimolekulide arv on sama suur kui lagunevate osoonimolekulide arv, siis on reaktsioon dünaamilises tasakaalus. Stratosfääri osoon erineb maapinnalähedasest osoonist, mis pärineb tööstus- ja liiklussaastest kombineerituna ilmastikuoludega. Maapinnalähedane osoon põhjustab hingamisraskusi, eriti vanematele inimestele ja lastele ning samuti taimekahjustusi[4]. 1.3 Osoonikiht Osoonikiht (ka "osoonikilp", "osooniekraan") on keskmiselt 15–55 km kõrgusel asuv stratosfääri kiht, kus Päikese ultraviolettkiirguse toime tõttu on atmosfääri keskmisest suurem osooni kontsentratsioon.[5] Osoon on hapniku allotroopne modifikatsioon O3. See tekib siis, kui hapnikust juhtida läbi elektrilahendus.[6] Osoonikiht kaitseb Maa organisme ultraviolettkiirguse eest. Kui osoonikihti ei oleks, oleks elu Maa peal jäänud ookeanide sügavamatesse kihtidesse. Osoonikihti ohustavad
mullas, kust nad õhku lenduvad. NO paiskub atmosfääri ka reaktiivlennukite düüsidest. NO2 eraldub biomassist vastavate bakterite elutegevuse tulemusena. Freoonid - eralduvad aerosoolide (deodorandid, mitmesugused vahud), külmikute ning külmutussüsteemide, õhukonditsioneeride, tulekustutusseadmete, keemiliste puhastusvahendite kasutamisel. Lisaks eelnimetatutele loetakse kasvuhoonegaasideks ka veel veeauru H2O ning trihapnikku ehk osooni O3 Osoonikiht (ka osoonikilp, osooniekraan) on keskmiselt 1555 km kõrgusel asuv stratosfääri kiht, kus Päikese ultraviolettkiirguse toime tõttu on atmosfääri keskmisest suurem osooni kontsentratsioon. Osoonikiht kaitseb Maa organisme ultraviolettkiirguse eest. Kui osoonikihti ei oleks, oleks elu Maa peal jäänudki ookeanide sügavamatesse kihtidesse. Happesademed ehk happevihmad on mis tahes sademed (tavaliselt vihm), mille pH on võrreldes looduslike sademetega madalam.
........................................................................................................ 7 Kokkuvõtteks.......................................................................................................................7 Kasutatud matejalid............................................................................................................. 8 2 Sissejuhatus Osoonikiht (ka osoonikilp, osooniekraan) on keskmiselt 1555 km kõrgusel asuv stratosfääri kiht, kus Päikese ultraviolettkiirguse toime tõttu on atmosfääri keskmisest suurem osooni kontsentratsioon.Osoon tekib atmosfääris ultraviolettkiirguse mõjul. Osooni molekuli tekkeprotsess on kaheastmeline. Esmalt laguneb hapniku molekul UV-kvandi toimel. Pärast lagunemist liitub üksik hapniku aatom hapniku kaheaatomilise molekuliga, moodustades osooni kolmeaatomilise molekuli
Globaalsed kliimamuutused Kasvuhooneefekt Osoon Aune Altmets, MSc Euroakadeemia Keskkonnakaitse teaduskond Olulisemad teemad: Kliimamuutuste olemus ja põhjused. Kliimamuutused geoloogilises ajaloos. Kliimamuutuste mõju erinevatel laiuskraadidel. Kasvuhooneefekti olemus ja peamised kasvuhoonegaasid. ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon ja Kyoto lepe. Osoon ja osooniekraan. Osooniauk Antarktika kohal ja selle tekkemehhanism. Kliima on ikka ja alati muutunud. Seda põhjustavad erinevad globaalsed protsessid. Kliimasüsteem nagu teised suured looduslikud süsteemid on isereguleeruv ja rakendab oma stabiilsuse säilitamiseks mitmesuguseid tagasisidesid ja kompenseerivaid mehhanisme. Infot kliima kohta Maa geoloogilises ajaloos on võimalik saada: 1) jää puursüdamikest hapniku ja vesiniku isotoopkoostis peegeldab sademete formeerumise temperatuure ning
jäänustest kõrge temperatuuri ja rõhu toimel maakoores. Fossiilsete kütuste kasutamisel vabaneb CO2 atmosfääri. Hapnikuringe Vaba hapniku teke algas 3000 mln. aastat tagasi. Praegune sisaldus (21%) saabus ~220 mln. aastat tagasi. Kuna fotosünteesil eraldub rohkem hapnikku kui hingamisel kulub, siis ongi hapniku hulk aegade vältel suurenenud. Stratosfääris laguneb hapniku molekul kiirguse mõjul monohapnikuks, mis ühinedes hapniku molekuliga moodustab osooni. Osooniekraan annab kaitse UV-kiirguse eest. Hapnikku seovad hingamine, vulkaanilised protsessid, maasisesed protsessid ja inimtegevus. Kogu atmosfääri hapnik uueneb umbes 2000 aasta jooksul. Kui aga fotosüntees lõppeks, jätkuks atmosfääri hapnikku 5000 aastaks. Lämmastikuringe Molekulaarset lämmastikku (N2) on atmosfääris külluses, kuid loomad ja taimed seda otseselt kasutada ei saa. N2 suudavad õhust siduda üksikud bakterite rühmad mügarbakter,
vahelise seose: 4. Helilaine on aines levivad mehaanilised (aineosakeste paiknemise ning sellega seotult rõhu või sisepingete) võnkumised. Inimkõrvaga kuuldavaks helilaineks on võnkumised, mille sagedus asub vahemikus 16 Hz kuni umbes 20 000 Hz. Sellise sagedusega võnkumisi nimetatakse akustilisteks võnkumisteks. Madalama sagedusega võnkumisi nimetatakse infrahelideks, kõrgema sagedusega võnkumisi ultrahelideks. 5. Osoonikiht (ka osoonikilp, osooniekraan) on keskmiselt 1555 km kõrgusel asuv stratosfääri kiht, kus Päikese ultraviolettkiirguse toime tõttu on atmosfääri keskmisest suurem osooni kontsentratsioon. Osoon tekib atmosfääris ultraviolettkiirguse mõjul. Osooni molekuli tekkeprotsess on kaheastmeline. Esmalt laguneb hapniku molekul UV- kvandi toimel. Pärast lagunemist liitub üksik hapniku aatom hapniku kaheaatomilise molekuliga, moodustades osooni kolmeaatomilise molekuli.
ruumide õhus. Õhkkülvidest isoleeritakse kõige sagedamini perekondade Micrococcus, Corynebacterium, Mycobacterium ja Rhodotorula esindajaid. On võrreldud Micrococcus luteus'e kollaste ja valgete vormide vastupidavust valguskiirgusele. Valged vormid hukkusid valgusele eksponeerimisel. Kiirguse eest kaitseb ka polüsahhariidne kapsel! Kuidas mõjub elusrakkudele UV kiirgus - UV kiirgus võib olla nii letaalse kui ka mutageense toimega. UV kiiri neelab efektiivselt osooniekraan. UV kiirgus mõjub pindmiselt ei tungi sügavale. Otsesed UV kiired tapavad mikroobe juba 10-30 min jooksul. Seda kasutatakse ruumide õhu, pindade jms steriilimisel. Steriilimisel UV kiirtega hävivad kiiresti bakterite vegetatiivsed rakud, spoorid on tunduvalt kiirgusresistentsemad. Steriilimisel UV kiirtega hävivad kiiresti bakterite vegetatiivsed rakud, spoorid on tunduvalt kiirgusresistentsemad.
Atmosfäär koosneb põhiliselt lämmastikust, hapnikust ja argoonist. Ülejäänud gaasideks on veeaur, süsinikdioksiid, metaan, dilämmastikoksiid ja osoon. Filtreerimata õhust võib leida ka mitmeid looduslikke lisasid nagu näiteks tolm, eosed/spoorid, vulkaaniline tuhk ning meresool. Võib esineda ka mitmeid tööstuslikke saasteaineid nagu kloor (elementaarosakesena või ühendina), fluoriidi ühendid, elavhõbe ning väävliühendid. Osoonikiht (ka osoonikilp, osooniekraan) on keskmiselt 1555 km kõrgusel asuv stratosfääri kiht, kus Päikese ultraviolettkiirguse toime tõttu on atmosfääri keskmisest suurem osooni kontsentratsioon. Osoon tekib atmosfääris ultraviolettkiirguse mõjul. Osooni molekuli tekkeprotsess on kaheastmeline. Esmalt laguneb hapniku molekul UV-kvandi toimel. Pärast lagunemist liitub üksik hapniku aatom hapniku kaheaatomilise molekuliga, moodustades osooni kolmeaatomilise molekuli.
2. Maa sfäär, kus elavad organismid, kus toimub orgaanilise aine süntees ja muundumine ning kus orgaanilised ained mõjutavad kivimeid. Biosfäär hõlmab hüdrosfääri (vesikond), pedosfääri (muldkond) ning litosfääri (kivimitest koosnev maakoor) pindmised ja atmosfääri (õhkkond) alumised kihid. Biosfääri osi seovad omavahel biogeokeemilised aine ja energia migratsiooni tsüklid. Biosfääri a) ülemine piir troposfääri osooniekraan (2025 km; 2535 km), b) alumine piir 16 (810) km sügavusel litosfääris, meres 11 km. Biosfäär sisaldab 10131015 tonni elusainet. Elusaine bioproduktsioon on 2,32x1011 tonni aastas, seega on elusaine produktsioon viimase miljardi aasta jooksul olnud maakoore massist 10 korda suurem. Biosfääri tundmaõppimisel ei pööratud tema struktuuri väljaselgitamisele algul küllaldast tähelepanu ja piirduti maa erinevate sfääride iseloomustamisega
annaabi.ee 
