seisundid saabuksid, prognoosimisel hinnatakse ka sündmuste toimumise (seisundite (+) lähtub "asja sees" olijatest -- vahetutest teostajatest ja asjatundjatest saabumise) tõenäosust. Vastuolu ei ole, prognoosimine on üks planeerimise meetod. (+) madalamad tasemed on paremini motiveeritud ja hõivatud Planeerimise (kui protsessi) tüüpilised ETAPID: (-) osaplaanid võivad jääda omavahel vastuoludesse I) informatsiooni kogumine: ammendava ülevaate hankimine kavandamise C) vastassuunaline plaanimine algab enamasti retrograadselt nn (esi)algse objekti kohta (sh turud, tehnoloogia ja tehnika, rahastamisvõimalused jne); raamplaaniga, mille alusel tehakse algsed osaplaanid; jätkub progressiivselt, teostatavuse kontrolliga
fikseeritud raamplaani täpsustatakse, koostatakse järgmise juhtimistasandi jaoks jälle "raamplaan", mis viiakse allapoole. Meetodi eeliseks on kõigi osaplaanide sihipärasus. Puuduseks on see, et allapoole võib anda plaaniülesanded, mis ei ole reaalsetele võimalustele vastavad. Alt-üles-planeerimine plaan koostatakse alumisel juhtimistasandil, ülemistel korrigeeritakse antakse edasi ülespoole. Eeliseks on see, et plaan koostatakse iseendale, ollakse motiveeritud. Puuduseks on, et osaplaanid ei haaku ja on vastuolulised Mõlema kontseptsiooni eeliseid võimaldab ühendada ülalt-alla/ alt-üles planeerimine. Esmalt koostab ettevõtte juhtkond raamplaani, mis viiakse ülalt-alla. Seejärel tulevad alt üles korrigeeritud plaanid. On töömahukas ja aeganõudev kontseptsioon. 40) Materiaalne ergutamine selle mõju vähendamise mõjurid (tegurid). Materiaalsel ergutamisel peab arvestama, et materiaalne ergutamine võib mõjutada üksikuid
majanduskeskkonnas, kuna plaan võimaldab muutustele reageerida süstemaatiliselt, mitte kaootiliselt. Planeerimine hõlmab prognoosimist, projekteerimist ja eelarvete koostamist. Plaanide väljatöötamiseks firmas on 3 võimalust: 1) Retrograadne planeerimine (raamplaan liigendatakse planeerimistasanditel osaplaanideks). 2) Progressiivne planeerimine (algab kõige madalamal tasemel). 3) Vastassuunaline planeerimine (juhtkond töötab välja raamplaani, millest lähtuvalt töötatakse välja osaplaanid). Vastutuspõhine arvestus - arvestussüsteem, mis arvestab ja kirjeldab kulusid vastutustasandite lõikes, kusjuures arvestatakse iga tasandi puhul ainult neid kulusid, mille eest see tasand vastutab ja mille üle tal on kontroll. Peamiseks ülesandeks on individuaalse vastutusega määratud kulude arvestamine. Vastutuspõhise arvestuse rakendamiseks on 3 eeltingimust: On olemas ettevõtte struktuur, kus on selgelt eristatavad erinevad võimu- ehk vastutuspiirkonnad.
planeerimine-firma tippjuhtkonna poolt fikseeritud raamplaan liigendatakse järgnevatel planeerimistasanditel osaplaanideks.2)progressiivne planeerimine-algab planeerimisega kõige madalamal tasemel ning igal järgneval juhtimise tasemel toimub madalamate tasemete plaanide koordineerimine kuni tipptasemeni välja.3)vastassuunaline planeerimine-kõigepealt töötab juhtkond välja raamplaani,millest lähtudes töötatakse välja osaplaanid koos kõikide juhtimistasandite esindajatega.seejärel kontrollitakse plaaninäitajate realiseeritavust kõikidel tasanditel.strateegiliselt planeeritakse tulemusi ette 5-6 aastaks.firma tippjuhtkond tegeleb üldiste strateegiliste plaanidega,keskmise ja esmatasandi juhid detailsemate taktikaliste ja operatiivsemate plaanidega. Planeerimismeetodid jagunevad: · traditsioonilisteks, mis lähtuvad eelmise perioodi tasemetest, · nullbaasist lähtuvaks (zero-base planning).
Meetodi eeliseks on kõigi osaplaanide sihipärasus. Puuduseks on see, et allapoole võib anda plaaniülesanded, mis ei ole reaalsetele võimalustele vastavad. Selle tekkele aitab kaasa infopuudus- kas alumine tasand annab infot küllalt ausalt, et mitte saada liiga pingelist plaani. Alt-üles-planeerimine – plaan koostatakse alumisel juhtimistasandil, ülemistel korrigeeritakse antakse edasi ülespoole. Eeliseks on see, et plaan koostatakse iseendale, ollakse motiveeritud. Puuduseks on, et osaplaanid ei haaku ja on vastuolulised. Mõlema kontseptsiooni eeliseid võimaldab ühendada ülalt-alla/ alt-üles planeerimine. Esmalt koostab ettevõtte juhtkond raamplaani, mis viiakse ülalt-alla. Seejärel tulevad alt üles korrigeeritud plaanid. On töömahukas ja aeganõudev kontseptsioon. 2.Planeerimise meetodid 2.1.Strateegiline planeerimine: *turu segmentimine; *analüüs: tootmiskulud-tootmismaht; *toote elutsükli analüüs; *ressursside paigutamise analüüs; *SWOT-analüüs;
2. Eesmärkide sidumine vajatavate ressurssidega, ressursside kättesaadavus 3. Lõplike plaanide koostamine eesmärkide saavutamiseks 4. Tegutsemine eesmärkide saavutamise nimel 5. Tulemus hindamine ja võrdlemine püstitatud eesmärkidega 6. Plaanide muutumine sõltuvalt saadud infost Plaanide koostamise 3 võimalust: 1. Retrograadne planeerimine firma tippjuhtkonna poolt fiks raamplaan liigendatakse järgnevatel planeerimistasanditel osaplaanideks. Eelis: kõik osaplaanid vastavad firma eesmärgkile. Puudus: esineb plaanide mittetäitmise oht tingituna üldise maj kk täpsest mittetundmisest osaplaanide koostajate poolt 2. Progressiivne planeerimine algab planeerimisega kõige madalamal tasemel ning igal järgneval juhtimise tasemel toimub madalamate tasemete plaanide koordineerimine kuni tipptasemini välja. Eelis: kasutatakse vahetult iga juhtimistaseme juhtide käsutuses olevat infot, sellega tugevdatakse juhtide motivatsiooni
annaabi.ee 
