Kerge ja mõõduka vaimse alaarenguga, kuulmislangusega, nägemis-ja kõnepuudega lastele on mõeldav sobituskasvatus. Siiski tuleb nendele lastele koostada individuaalne arengukava ning õpetada neid individuaalse õppekava alusel. Nende laste tarvis peab õpetajal olema ettevalmistatud erinevaid töölehti, mis on sobitatud just konkreetse lapse õpetamiseks. Kuna õppeasutustes ei tööta enam parandusõppe õpetajaid, peab õpetaja ise suutma õpetada lastele osaoskusi, et nad suudaksid omandada üldiseid õpioskusi. Eriti erivajadusega laste puhul ei tohi õpetaja olla jäigalt kinni mõnes konkreetses õppemetoodikas. Ta peab olema võimeline selgitama lapsele ka teisi võimalikke lähenemisi ja lahenduskäike tulemuse saavutamiseks. Õppetöös peaks kasutama palju aktiivõppe meetodeid, et õpilane oleks ise kaasatud ning poleks passiivse kuulaja rollis. Häid tulemusi annavad mängulised ja loovtöö harjutused.
positiivset tagasisidet, kujuneb sellest pikapeale harjumus. Keeleõppimist vaadeldigi kui harjumuste mehaanilist tekitamist, st dialoogide ja lausemudelite päheõppimist. Olulisele kohale tõusis keelte võrdlev analüüs, sest teadvustati, et keeltevahelised erinevused põhjustavad võõrkeeleõppimisel suuri probleeme. Audiolingvaalse meetodi kasutamiseks sisustati keelestuudioid, kus õpilased kuulasid helilindilt dialooge. Osaoskusi arendati kindlas järjekorras: kuulamine, kõnelemine, lugemine, kirjutamine. Meetodit on kasutatud nii laste kui ka täiskasvanute õpetamisel. Kognitiivse õpetamise eesmärk on arendada õppijais samasuguseid oskusi nagu emakeelena rääkijateski. Õpiprotsessis liigutakse tuntult tundmatule ja tuginetakse õpilaste teadmistele emakeele kohta. Et kõik õppijad ei õpi ühtviisi, siis peab õpetaja arvestama erinevate õpistiilidega ja püüdma kasutada mitmeid tajumisviise: kuulmist,
Kuna tihti jätkub sama grammatiline teema ka järgmises õppeühikus, siis saab toimuda pidev kinnistamisprotsess. Äramärkimist peaks leidma autorite püüd kasutada ka keeleõpetuse ülesannetes ka uut sõnavara ja teiste osaoskuste teemasid, mis aitab luua seoseid keele kui suhtlusvahendi ja grammatilise süsteemi vahel. Kokkuvõte Õppekomplekt I Love English 2 annab võimaluse õpilasel arenda kõiki osaoskusi (lugemine, kirjutamine, kõnelemine, kuulamine), süstemaatiliselt tegeldakse ka sõnavara ning keele struktuuride õpetamise ja kinnistamisega. Õppematerjal on kirjutatud ladusas keeles pakkudes õpilastele võimalikult kaasaegset ja laialdast sõnavara. Autorid kasutavad õpitava illustreerimiseks ja selgitamiseks piisavalt tabeleid, skeeme, illustratsioone ja erinevaid värvilahendusi. Õpikus ja töövihikus esitatud faktid on tõesed ja õppetekstide sisu annab
Oma seisukoha väljendamine Teksti tõlgendamine ... kirjeldamine, isikupärastamine, iseloomustamine jne ... oskuste arendamine Isiksust arendav eesmärk Õpioskuste kujundamine Sotsiaal-konstruktivistliku mõtteviisi arendamine Sotsiaalsete oskuste arendamine Kultuuriliste teadmiste andmine 19. Hindamine. Missugused hindamisvõimalused on?; mis protsentuaalne jaotus on numbrilistel hinnetel? 20. Osaoskused. Milliseid osaoskusi arendatakse I ja II kooliastmes eesti keeles. Järjekord eesti keele õppes põhikooli I ja II astmes on selline: kuulamine, rääkimine, lugemine ja kirjutamine. I kooliastmes pealine rõhk on kuulamisel ning rääkimisel. Selle kaudu omandatakse esmane sõnavara. Õpetaja toetab, julgustab õpilasi kasutama õpitud väljendeid ja lühilauseid kontekstis. Õpilased õpivad võõrkeele häälikuid eristama ning omandavad õige hääldusaluse
praktiseerida, siis võib neil kujuneda harjumus võõrkeeles lugeda ka väljaspool keeletundi. Sellist strateegiat nimetatakse loovlugemiseks. Loovlugemise all mõistame pikemate tekstide lugemist ja üldist mõistmist. (2 lk 15) 9 4. Lugemistunni ülesehitus Teksti hääletu lugemine on kõige tulemuslikum juhul, kui õppija peab kinni protseduurist, mis võimaldab lugemisteksti abil arendada mitmesuguseid osaoskusi või kujundada hoopis uusi. (2 lk 28) Raske on uskuda, et õppijaid võiks lugema innustada korraldus „Avage raamat leheküljelt 36 ja hakake lugema“. Pigem kaasnevad sellega tüdimusohked ning kommentaarid „Jälle“ või „Miks?“. Selleks, et õppijad saaksid piisavalt toetust tekstiga töötamiseks, peaks lugemistund sisaldama 3-5 osa: I. Häälestamine. II. Lugemiseelsed harjutused. III. Lugemisaegsed harjutused. IV. Lugemisjärgsed harjutused. V. Kokkuvõte. (2 lk 28) 4
Aktiivne lugemine on otsekui vestlus, milles lugeja dekodeerib teksti. See ei tähenda ainult teksti lahtimõtestamist ja sellest arusaamist, vaid sisuliselt uue teksti loomist, mis vastab lugeja arusaamadele ja ettekujutusele ainest, probleemist ja selle käsitlusest. Valemina saab lugemist kujutada järgmiselt: L=K+D+A+L L lugemine, K küsimine, D dekodeerimine, A arusaamine, L loomine Lisaks valemis toodud põhioskustele peab lugeja valdama veel osaoskusi: 1) tundma ära, missuguse keelega on tegemist (kirjakeel, murded, släng vm); 2) suutma aimata tundmatute sõnade tähendust; 3) mõistma kaude väljendatud mõtteid; 4) tabama konteksti; 5) tajuma lausete semantilisi ja grammatilisi seoseid; 6) mõistma teksti osade omavahelisi seoseid; 7) oskama seostada uusi teadmisi olemasolevatega; 8) tundma ära tekstis sisalduvad viited; 9) eristama teksti ideed kõrvalistest mõtetest;
täiskasvanu suhtlemisel lapsega. Viimase puhul võiks juhinduda järgmistest nõuannetest (Kera 2004): Lapsega koos mängides tuleb rääkida tema mänguasjadest; kasutada lapse kõne ergutamiseks inim- ja loomakujukesi; luua situatsioone, et laps saaks rääkida; raamatuid ette lugedes ja pilte vaadates küsida lapse käest küsimusi loetud jutu kohta; mängida otsimise mänge, lasta tal lugu jutustada; Kuulamisoskus on keelekasutuse esimesi osaoskusi. Kuulmisvõime on lapsele sündides kaasa antud, ent see vajab arendamist kuulamisoskuseks. Kõne arengu seisukohast on kuulamisoskuse arendamine koolieelse ea tähtsamaid ülesandeid. On oluline, et kuulamisoskus kujundatakse enne seda, kui laps jõuab lugemise ja kirjutamiseni. Oskus hakata kasutama tegevust saatvat kõnet kujuneb lapsel pikkamööda. Täiskasvanuga igapäevase koostegutsemise käigus kujuneb arusaamine täiskasvanu lausete sisust.
2) hinnangumenetlus – täiustades isiklikke pideva hinnangu meetodeid; 3) uuringu läbiviija arendamine töö ajal – täiustades õpetamisoskusi, arendades uusi õppimismeetodeid, suurendades analüüsivõimet, tõstes eneseväärikust (Cohen jt, 2007). Lähtudes tegevusuuringu põhimõtetest, püstitan oma töös järgmised uurimisküsimused: 1. Millised on uuritava lapse arendamist vajavad kõnelised oskused? 2. Milliseid sidusa kõne osaoskusi on vaja uuritava lapse puhul arendada? 3. Kuidas arendada vajalikke sidusa kõne osaoskusi uuritaval lapsel? Töö esimeses peatükis antakse ülevaade spetsiifilise kõnearengu puude (SKAP) mõistest, olemusest, magistritöö eesmärkidest. Teises peatükis antakse ülevaade töö autori poolt teostatud kompleksse kõneuuringu tulemustest. Selle alusel leitakse arendamist vajavad valdkonnad ja püstitatakse arenduseesmärgid.
lugemise, kirjutamise ja suhtlemise kogemusi. Teadmiste ning kogemuste alusel kujuneb õpilasest põhikooli lõpuks teadlik, aktiivne ja vastutustundlik lugeja, kirjutaja ning suhtleja. Ainevaldkonna õppeained toetavad eeskätt õpilase emakeele- ja kirjanduspädevuse ning kommunikatiivsete oskuste arengut, kuid ka tema identiteedi ja enese tunnetuse kujunemist ning kultuurilist ja sotsiaalset arengut. 1. 4. klassis arendatakse eesti keele õppes kõiki keelelisi osaoskusi (kõnelemine, kuulamine, lugemine, kirjutamine) ja õigekeelsust. Osaoskusi ja õigekeelsust arendatakse nii teabe- ja tarbetekstide kui ka ilukirjandustekstide lugemise, jutustamise ja kirjutamise kaudu. Alates 5. klassist on eesti keel ja kirjandus eri õppeained, mida seob tekstikeskne käsitlusviis ning keeleliste osaoskuste arendamine. Kirjandustundides kujundatakse õpilaste kirjandushuvi ja lugejavõimeid ning kõlbelis-
omandamises ükskõik, millises valdkonnas. Kattub justkui VAA definitsiooniga. Oluline aspekt: tunnetusprotsesside, infotöötlusprotsesside kahjustatus, mis tingib õpiraskuse. Ülesande kognitiivne analüüs kui meetod täpsustamaks konkreetse lapse oskuste taset ja raskusi. Ülesande kognitiivne analüüs: Analüüsida millistest alaetappidest ülesande lahendamine koosneb milliseid osaoskusi ja teadmisi peab ülesande erinevate alaetappide lahendamiseks valdama millistele tunnetusprotsessidele erinevate alaetappide lahendamine eelkõige toetub Õpiraskuste eristamine teistest arenguhälvetest. Eristada teistest arenguhälvetest Meelepuuded Puudulik koolivalmidus Madal õpimotivatsioon Sotsiaal-majanduslikud probleemid Emotsionaalsed ja/või käitumisprobleemid
Teadmiste allikaks on nii igapäevased suhtlemissituatsioonid kui ka ilukirjandustekstid. Harjutuste süsteem suhtlemisoskuse sihipäraseks kujundamiseks kahjuks aga seni EEDs puudub ning laste mõjutamine on küllaltki intuitiivne. Suhtlemise kaks peamist funktsiooni on teabe vahetamine ja partneri tegevuse reguleerimine (koostöö korraldamine), mis aga tihti põimuvad. Konkreetsemalt eeldavad need funktsioonid mitmeid osaoskusi: kontakti alustamine ja lõpetamine (sh. tervitamine ja hüvasti jätmine), küsimuste ja korralduste ning vastuste sõnastamine sõltuvalt situatsioonist ja partnerist, nõustumine ja äraütlemine, suhtlemise jätkamine, lisateabe hankimine jne. Tegevuse korrigeerimine kõne abil. Tegevuse (sh. õpitegevuse) korrigeerimine eeldab kõne reguleeriva-planeeriva funktsiooni ja intellektuaalse funktsiooni arendamist ning rakendamist
millises valdkonnas. Kattub justkui VAA definitsiooniga. Oluline aspekt: tunnetusprotsesside, infotöötlusprotsesside kahjustatus, mis tingib õpiraskuse. Ülesande kognitiivne analüüs kui meetod täpsustamaks konkreetse lapse oskuste taset ja raskusi. Ülesande kognitiivne analüüs Analüüsida - millistest alaetappidest ülesande lahendamine koosneb - milliseid osaoskusi ja teadmisi peab ülesande erinevate alaetappide lahendamiseks valdama - millistele tunnetusprotsessidele erinevate alaetappide lahendamine eelkõige toetub Õpiraskuste eristamine teistest arenguhälvetest. Eristada teistest arenguhälvetest - Meelepuuded - Puudulik koolivalmidus - Madal õpimotivatsioon - Sotsiaal-majanduslikud probleemid - Emotsionaalsed ja/või käitumisprobleemid 13. Pedagoogilise sekkumise põhimõtted õpiraskuste korral.
tööks õpilastega, sh suuliseks küsitlemiseks.õpilastel peaks olema selge ettekujutus, milliseid õppe-eesmärke õpetaja oluliseks peab. Esseede ja sooritustestide puhul tõuseb esiplaanile terviku või selleni jõudmise üksiketappide analüüs. Otsustamaks kirjandi kirjutamise oskuse üle, tuleb jõuda selgusele, milliseid aspekte me kirjutises ennekõike arvesse võtame. Soovides arendada teksti koostamise oskust, oleks vaja analüüsida, milliseid osaoskusi see sisaldab ja seejärel vastavaid oskusi täiustada. Näidis- ja loovtöö mappide puhul on formaalne otsustamine selle üle, mida koguda ja mida ei veel keerulisem, sest tegemist tuleb teha nii sisulise jaotuse kui sooritusliku analüüsiga. Kontrolli- ja hindamisvahendite liigid (sooritustestid,esse-tüüpi kontrollküsimused, küsimused, õpilaste näidistööde mapid, valik- ja lühivastuselised testiküsimused)
harjutatud, saab kontrolltööga. Harjutused peavad olema õigesti ajastatud. Kõige efektiivsemad on need, mis on antud kohe peale selgituste andmist.. Lisandub uusi ülesande tüüpe, vana materjali seotakse uuega. Kui uut õpitakse, tuleb ka vana korrata, sest muidu see oskus kaob. Harjutamisel ei tohi anda õpilasel ületada üle ühe raskuse. Enne kui hakkate omandama liitoskusi, tuleb anda lapsele võimalus omandada selle osaoskusi. Järgneva oskuse juurde võib asuda siis, kui eelnev oskus on kindlalt omandatud. Seda saab kontrollida tunnikontrolliga, kontrolltööga, tahvli juures lahendamisega. Harjutamine peab olema ökonoomne. Sellele aitab kaasa see, kui osad tehakse suuliselt, osad kirjalikud. Suure kokkuhoiu annab see, kui lapsed saavad lahendada tööraamatusse lahendada, sellega saab aega kokku hoida. Aja kokkuhoidu annab see, kui õpetaja teadvustab enda jaoks,
annaabi.ee 
