Sidusa kõne arendamine SKAP lapsel
kirjutajal (näiteks hääliku ja tähekuju vastavuse leidmine, lugemisel häälikute
ühendamine sõnaks ja häälikute pikkuse eristamine). Erinevus seisneb vaid selles, et
vaatamata harjutamisele on vead püsivad (Lerkkanen, 2007). Lopatina ja Ivanova (2007)
märgivad, et alakõnega (sh primaarse alakõnega) lastel on raskusi foneemide
äratundmisega, eristamisega ja meeles pidamisega, millest tulenevalt on raske teha
sõnade häälikanalüüsi, mis on lugemise ja kirjutamise üheks osaoskuseks (tsit Sülla,
2011).
Kui primaarse alakõnega lapsed jõuavad alakõne III astmele (enamasti koolieas),
suudavad nad igapäevaselt suhelda, kuid probleemid avalduvad pigem kõneloome
kõrgematel tasanditel (tekstide loome ja mõistmine, keerukamad lausemallid) ja kirjaliku
kõne omandamisel. Koolis võib primaarse alakõnega lapsel olla probleeme õpikutekstide
mõistmisel, õpetaja sõnalistest juhistest arusaamisel, oma teadmiste väljendamisel.