Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses
" (JUNG 2007: 262)
Jung väljendab korduvalt oma nördimust kristliku maailmavaatega inimeste soovimatuse üle
neile ebamugavust põhjustavaid küsimusi läbi mõelda. Ta peab seda ,,moraalseks arguseks"
ning sõitleb ,,püha lihtsameelsuse" maski taha pugejaid.
Jung ise läheb küllaltki radikaalset teed, mis samas on tema psühholoogilist teooriat vaadates
loogiline valik. Ta näeb nimelt inimest ,,katuseorganisatsioonina", millesse on koondunud
paljud väiksemad ,,allüksused" ehk osaisiksused, mida ta nimetab ,,kompleksideks". Sama
skeemi rakendab ta ka Jumala puhul. Arutledes Kolmainu olemuse üle, lisab ta Isale, Pojale ja
Pühale Vaimule veel Saatana. Seeläbi saab taoline ,,nelisus" tema arvates täiuslikuks. Taolise
sammu tulemusena tundub Jumal deemonlikuna, kuid samas on kuri jällegi täiesti legitiimne
ning loomulik asi.
Oma vastuolulises käsitluses ,,Vastus Iiobile" rõhutab Jung samuti Jumala ,,tumedat" aspekti.